2016/03/06

Sõnum Meeliselt, mida ma ei osanud tõlkida?

Ööl vastu reedet, 4. märtsi 2016 heitsin magama, valu rinnakorvis. See polnud tugev valu, kuid ajas närvi ja segas hingamist. Vasak põlv ja pöialiiges oli juba mõni päev valus olnud. Mõtlesin, et ju siis mingi “jooksva”. Väsimus oli aga valust suurem ning arvasin, et puhkeasend teeb igal juhul head. Jäin magama – ning nägin peaaegu mustvalget und, kus külastasin kellegagi koos teist planeeti ning seal asuvat üksildast mahajäetud maja.


See “keegi” oli mees, aga ma ei mäleta, kes. Tuttav igatahes. Maandusime lennumasinaga planeedil, mis pidi asuma Maa lähedal. Olime lennumasinas ja väljusime sealt ilma mistahes skafandrita. Millegipärast mõtlesin esimese hooga Veenusele, aga tunnistasin selle mõtte kohe jamaks, teades umbkaudu planeedil valitsevaid tingimusi. Järelikult – Mars! Ja kuna polnud külm, siis järelikult ekvaator. Ilm oli pilves ja hall, valgus sünge – umbes nii nagu siis, kui pea kohal on tihedad tumedad pilved, ümberringi eemal aga on pilvisus hõredam ning valgust rohkem.


Mind pani imestama, et sain seal hingata. Tõsi, lennumasinast väljudes ja aeg-ajalt hiljemgi tekkis mul lämbumispaanika, millest sain aga jagu tavapärasest intensiivsema hingamisega. Nojah, Marsi õhus ju veidi hapnikku on…


Maastik oli künklik ja lage, meenutas steppi. Seal asus üksik kerget sinakashalli tooni mahajäetud ühekorruseline puitmaja. Mees, kellega kaasas olin, tahtis seda mulle millegipärast tutvustada. Sisenesime. Ruumides oli mõistagi veelgi hämaram kui õues. Päris tühjus seal ei valitsenud – meenub, et seal oli toole ja vist paar lauda, kuidagi silmanurgast märkasin isegi seinal midagi, mis võis olla pilt. Köögis oli kraanikauss, aga ma ei tea, kas sealt kraanist oleks vett ka tulnud, kui oleksin proovinud kraani lahti keerata. Kõik oli hall, justkui tolmukorraga kaetud. Mõni ime. Mahajäetud maja ju.


Enne majast väljumist jõudsin veel kord hingamise “ära unustada” ja lämbumispaanikasse sattuda. Seadsime sammud lennumasina juurde tagasi.


Siinkohal unenägu katkes. Oli reede. Külastasin Facebooki viimast korda millalgi poole 12 paiku päeval ning järgmisel korral pöörasin seal olevale tähelepanu alles laupäeva hommikul.


Sain teada, et Meelis Lainvood ei ole enam. Ajukasvajas oli ikkagi liialt palju väge.


Pilk eksis arvutiekraani alumisse paremasse nurka… Nähtu ehmatas. Sealt vaatas vastu 05.03.2016.


Jälle see neetud 5. märts? Just sel kuupäeval seitse aastat tagasi suri ootamatult poeet ja muusik Neeme Plutus. Loomingulise tegevusega seotud asjaolude tõttu olin tema sõpradest esimene, kes seda teada sai. Meelis aga oli see, kes omal ajal julgustas Neemet oma luuletusi avaldamiseks pakkuma. Neeme tahtis kindlasti tema kui professionaali arvamust kuulda ning sai sellest julgust. Hiljem, kui Neemet enam polnud, valis just Meelis välja luuletused tema luulekogusse “Päikesepistesonaat”.


Lõpuks aga pakkus Meelis Lainvoo välja koha Neeme Plutuse mälestuspingi jaoks. See võiks asuda Tallinna ja Laada tänava purskkaevupargis, sealsamas, kus Neeme tutvustas Meelisele oma luuletusi.


Idee sai heakskiidu luuleklubi EOS liikmete ja teiste sõprade mõttetalgutel Peep Pihlaku juures. Kahjuks on kõik seni jäänud paberile. Kahtlustan, et oma osa on selles ka viimase aja turbulentsidel meie ühiskonnas. Nimelt oskasid “pingiprotsessi” ühed osalised täiega tülli pöörata. Ja mille pärast? Pagulaspaanika… “Kurat! Koerapulm!”


Loodan, et lugupeetavad leiavad endas jõudu tunnistamaks sotsiaalmeedias toimunud sõnasõja tööõnnetuseks ning plaanitud mälestuspink seisab ühel hetkel seal, kuhu ta mõeldud on.


Facebookis sobranuna sain teada, et Meelis läks siiski ööl vastu 4. märtsi. See rahustas mind vaid hetkeks. Mälus tagaplaanile jäänud unenägu sattus nüüd hoopis uude valgusesse, tekitades kohati ebameeldivaid küsimusi.


Kas see oli tõesti tema teadaanne mulle? Teadaanne, mida ma ei osanud tõlkida? Ja kas ainult minekust? Ning kui mitte ainult, siis millest veel?


Mul on, muide, mõned tema raamatud siiani tagastamata. Uskusin vist, et inimene elab vaatamata kõigele igavesti.


Rahu sulle, Meelis! Loodan, et sul midagi olulist tegemata ei jäänud. Aga et läheksid teele endale omase laia naeratusega, siis olgu siia lisatud need luuleread:


Meelis viidi inglikoori.
Saatus, raisk, on julm.
Tõstkem pitsid, hüüdkem kooris:
”Kurat! Koerapulm!”



Sõnum Meeliselt, mida ma ei osanud tõlkida?

Kommentaare ei ole: