2009/03/06

Hüvasti, Neeme Plutus!

4.3.2009 kl 10.29. Helistab Neeme. Teatab, et tal on vist tekst käes. Olin tal nimelt palunud teha teksti ühele laulule, mille kavatsesin kirjutada 2011. aasta noorte laulupeo heliloomingukonkursile. Sain muusikalise kontseptsiooni, meloodia ja kooriseade suhteliselt hilja kokku, aga lootus, et jõuab veel – see polnud kuhugi kadunud.

Neeme luges ette mõned kohad oma tekstist. Natuke laulis ka. Kommenteeris veel, et ta on vist kirikukooris laulmise mõju all, sest “Looja” lausa tahtis teksti sisse tulla. Ütlesin selle peale, et see laul sobiks tõepoolest ka nö gospeliks…

Tundus, et Neeme sähvatus oli tõsiseltvõetav. Mõtlesin – väga hea, et sai välja trükitud konkursi juhend. Seal oli ju kirjas peo kunstiline idee “Maast avaneb maailm” ning selle legend oma märksõnadega aitas Neeme mõtted just Sellele Rajale.

Jutt jäi nii, et lähen neljapäeval Neeme juurde, siis vaatame teksti, laulame läbi, lihvime… Reedel pidi ta Tallinna minema, seega oli neljapäev ainus võimalus.

Neljapäeva ennelõunal oli koolitus ja siis pühendusin ühe teise, juba varem valminud laulupeokandidaadi vormistamisele konkursile esitamiseks. See laul sündis iseenesest lihtsamalt, sest käepärast oli tekst, mis klappis 100% muusikalise ideega. Aga mind ajavad igasugused vormistamised alati hirmsasti närvi. Eriti seekord, sest asi läks kuidagi eriti vaevaliselt. Lootsin, et saan hiljemalt 18-ks tehtud ja siis lähen kohe Neemega tööd tegema, aga võta näpust.

Alles millalgi 20.00-21.00 paiku sain asjadega ühele poole. Astusin Virmast läbi, et pisut süüa (tühi kõht hakkas mõtlemist segama) Helistasin Neemele, tahtsin vabandada, et mul kaua läks ning öelda, et söön ja siis tulen. Telefonile ei vastatud.

Virmas nägin Meelis Lainvood. Ta pakkus veini, rääkis, et sõidab Jordaaniasse. Ütlesin talle, et ma ei ole siin kaua, sest lähen Neeme Plutuse poole. Ta mõtles algul, et tuleb ka, aga siis loobus, kui kuulis, et meil töötegemise õhtu ees. Ütles veel, et rääkis Neemega, aga ma ei mäleta, kas samal päeval või varem.

Meelis läks minema. Hakkasin sööma. Tuttavlik tõmmu brünett noormees patsiga, kes rääkis vene keeles, ütles mulle tere ja rääkis nagu tuttavaga.

5.3.2009 kl 21.36 . Viimane tulutu katse Neemega telefonitsi suhelda.

5.3.2009 kl 21.53. Tellisin takso.

Vahepeal oli karaoke jõudnud pihta hakata, mina aga tegin seekord minekut. Too venekeelne noormees imestas, et ma nii vara ära lähen, kui siin selliseks peoks läheb. Vastasin, tsiteerides üht Vene kultusfilmi: “Nado, Fedja! Nado!” Selgus, et temagi on Fedja… Ta ütles, et ma tulen talle tuttav ette. Kustkohast? Fedjale meenus mingi hetk, kus tema koos Neeme Plutusega kusagilt kuhugi tuli…

Selge, vähemalt seos oli nüüd arusaadav.

Istusin taksosse. Juht sai aadressi järgi kohe aru, et lähen poeedile külla. Jätsin ta ootama juhuks, kui Neemet ei olegi.

Sisenesin väravast. Koera ootamatu ja väga kaeblik ulgumine võttis kõhedaks. See kostis teiselt poolt maja. Neeme koer… Aknad tundusid pimedad. Koputasin. Mitu korda.

Kuulsin, kuidas korteriuks avanes ja sealt tuldi koridori. “Kes seal klopib?” küsis naisehääl. Tundus olevat eaka inimese oma. “Ema vist,” mõtlesin.

“Kas Neeme on kodus?”

“Neemet ei ole enam! Kes küsib?”

Oot-oot… Kas ma kuulsin õigesti? Mis tähendab “ei ole enam”?

“Neeme sõber Jaanus. Jaanus Nurmoja. Kas Neeme läks juba täna Tallinna?”

“Ei ole ta kuskil Tallinnas. Neeme on surnukuuris!”

Šokk.

“Mida? Miks? Mis tal juhtus?” Ma vist karjusin.

“Ma ei tea. Äkksurm… aga põhjust ei tea!”

Ma ei mäleta enam, mis mu viimane lause oli. Läksin taksosse tagasi.

Sõidu ajal helistasin haigla vastuvõtu- ja traumapunkti. Tegin pika sissejuhatuse, et kindlaks teha, kas ma saan sealt küsida kinnitust inimese surma kohta. Rääkisin vist üsna segaaselt. Lõpuks ütlesin “Neeme Plutus”. Sõna “äkksurm” tuli vastuseks sama äkiliselt, nagu see sõna ise mõjub. 

Nii et see on siis tõsi.

Esiteks helistasin Aarne Mäele, siis Tiit Korsarile, siis saatsin SMS-i paljudele…

Tulin vastu paljude inimeste soovile ja kirjutasin muusikute järelehüüde teksti. Meelis Lainvoole kirjutasin ka. Ta teeb enne ärasõitu Neemest loo.

Kõige enam aga loodan seda, et Neeme looming jätkab läbimurdmist laiema auditooriumini. Ka sinna, kus Laulutaat mäenõlval mõtetes istub.

3 kommentaari:

Самуил Голомб ütles ...

Inimese surm on õnnetus. Loomingulise inimese surm on ülim õnnetus.
Poeedi surm on õnnetuste õnnetus.
Valu leevendab teadmine, et mingi vägi ei suuda suretada juba tehtud - muusikat, luuletusi.
Poeet on surmast üle!
Neeme, meie jääme sind mäletama!

Samuel Golomb

ahti ütles ...

Kuldaväärt sõnad, Samuel!!! Jääme mäletama muidugi. Neeme oli üks mu paremaid sõpru... Ta ei keeldunud kunagi abistamast, kui tarvis. Kui ma pidin lõpetama endakirjutatud Haljala kantaadi salvestuse (üsna vahetult peale mandlioperatsiooni) ja ei olonud ise võimeline laulma, tuli ta häämeelega appi ja ei küsinud selle eest isegi honorari... Ilusaid ja lõbusaid lugusid on temaga seoses veelgi ja vaevalt need kõik siia ära mahuksid.Aga uus plaat, mille materjali me eelmise aasta lõpuks kokku saime, ilmub KINDLASTI, niipalju kui see vähegi minust oleneb.

Anonüümne ütles ...

Patsiga noormees ju nii Neeme kui minu sõber Fjodor.

Ka mulle oli Sinu õhtune kõne paras shokk. Siis tuli teine veel.

Viskasime hiljuti veel Neemega nalja, et kellel õnnestub kelle matusele minna. S.t. kes enne sureb. Lõppu kahjuks ei mäleta.

Tuleb välja, et ei kummalgi :)