Kõige viimased luuleread

… nii, nagu nad Neeme Plutusest jäid; sellest laulust, mis pidi laulupeokandidaadiks saama. Kahest kirjapandud versioonist see, mis on ilmselt viimane – veidi kohendatum. Esimesed neli rida tegin ise, Neeme jätkas. Minu pakutud osa jättis samaks, muutes seal vaid ühe sõna (ilmselt ettepanekuna, et ehk on parem). Nagu öeldud, pidime veel lihvima, kohendama, teksti muusikaga ja muusikat tekstiga sobitama, ehk midagi ümber sõnastama…

Selle teen ma nüüd üksinda lõpuni. Või kui üksinda nüüd… Ärgu mõeldagu, et teispoolsusega sidet pole olemas. Seega oodakem lõplikku versiooni.

Aga siin olgu teile lugeda viimane Neeme-poolne versioon. Muutmata kujul ja ilma kahe viimase reata, mis tema poolt jäid kirjutamata.

Kõrgel on lind sinises taevas
ta lendab taevas vaatamas maad
Rändaja hing, kas oled sa vaevas
kas oled mures kui lendu ei saa

Maa tõmbab ja ahvatleb sind kõige maisega
milles võid tihti eksida

Kuid looda ja armasta
ära tundes õige tee
sa jälle eksled oma võimaluste reas
Kuid looda ja armasta
üles leides kõik sõbrad need
kes sulle veel
kes sulle veel näitavad
kes sulle veel
kes sulle veel näitavad teed
head teed

Linnuteel tähed parvedes teel nad
ilmääretu muusika heliseb neis
Voolavad jõed suubuvad merre
suur Looja neid kõiki oma näo järgi teind

…
…

05.03.2009