Valentinipäeva lauluvõistlus: üks kiitus ja seitse küsimust, mis pole norimine norimise või korraldaja pärast

Alustan kiitusega. Tervitan Tallinna kavatsust korraldada uute laulude võistlus, sest kiiduväärt on iga üritus, mis ärgitab uut eesti muusikat looma. Mõtlen siinkohal Valentinipäeva lauluvõistlust etteantud teemadel - armastus ja sõprus. Vaata http://www.tallinn.ee/laul

Aga nüüd tulevad “agad”. Konkursi tingimustes on mitu kohta, mis tekitavad küsimusi:

1) kas on mingi mõjuv põhjus, miks ei nõuta anonüümsust – teisisõnu, miks ei küsita andmeid autori(te) kohta kinnises ümbrikus, mis avataks alles pärast tulemuste selgumist?
2) kas konkursilaulust peavad nii muusika kui ka tekst olema uued või piisab sellest, et muusika on uus?
3) millisele koosseisule on laulukonkurss mõeldud?
4) kui koosseis võib olla milline iganes, siis kas sinna võib esitada näiteks a cappella koorilaulu?
5) miks on vaja fonogrammi, kas ei piisa nootidest, harmooniamärkidest ja stiilivihjest (tekst niikuinii)?
6) kas fonogramm tähendab stuudiosalvestust, kus vähemalt laulupartii on elavas ettekandes või tähendab see ükskõik millist (ka täielikult süntesaatori ja nooditarkvara koostöös valminud) audiodemo, mille miinimumnõue on meloodia/laulupartii eristatvus ning harmoonia ja stiili arusaadavus?
7) kui nõutakse stuudiosalvestust, siis kas on mingi eriline põhjus, miks eeldatakse,

• et autori(te)l on kindlasti omast käest võtta ka esitaja(d),
• et kui autori(te)l esitajaid endal võtta ei ole, siis on tema võimalik konkursitöö kindlasti keskpärane või lausa halb ning
• ollakse seisukohal, et autor(ite)le peab kindlasti peale suruma võimalikult rohkem kulutusi demo tegemiseks (stuudioaeg, muusikud)?

Vaielge vastu, kui tahate, aga minu arvates on Eestil vaja enda hulgast leida eelkõige selliseid talente, kes ise midagi loovad. Laval särada tahtjaid leiab alati, neid istub igas põõsas mitu. Nende otsimine pole seega esmatähtis. Nemad on vahendajad. Aga meie vajame loojaid.

Samamoodi nagu muusikaharidus üksi ei sünnita heliloometalente, nii ei välista selliseks talendiks olemist muusikahariduse puudumine. See viimane omakorda ei tähenda, et inimene ei tunneks noote ega suudaks vähemalt meloodiat, tempot ja harmooniamärke kirjutada.

Ma ei kirjutaks seda kõike, kui tingimustes oleks sätestatud anonüümsus, kui esitaja(d) ja vajadusel orkestreerimine oleksid korraldaja poolt, kui oleks ette antud  saateansambli maksimaalne esituskoosseis ning mees- või naissolisti hääleulatus. See seadnuks autorid võrdsesse olukorda.

Praegu aga pean tõdema, et kahjuks on konkursi tingimused kirjutatud kas kiirustades ja seetõttu pealiskaudselt või hoopiski sihilikult sellised, et sinna ei oleks asja noote valdaval harrastusmuusikul ja tema poeedist sõbral vallast x, kellel pole “isegi” kõrtsibändi.

Ehk oleks veel aega asja parandada?