Maarahvas ja muurahvas 2041 ehk suure eesmärgi täitmisest ja kodanikupalgast

Võib-olla ei olegi veel hilja seda teemat tõstatada, ehkki parim aeg olnuks EPL uurimuse ja selle tulemuste avaldamise jaoks siis, kui erakonnad alles oma valimisplatvorme meisterdasid. Samas ei ole muidugi päris võimatu, et erakonnad käigupealt teemaga kaasa tulevad. Elame-näeme.

• Eesti järgmine suur eesmärk: rahvuse ja kultuuri säilitamine - Eesti Päevaleht
• Multikulti ist kaputt – Virumaa Teataja
• Multi-kulti-viljad Eestis – Õhtuleht

Muidugi on ka omal kohal küsimus, et kuidas me peaksime seda järgmist suurt eesmärki täitma (Paul-Eerik Rummo). Paraku ei piisa sellestki.

Kõigepealt peaksime hoopis küsima, millist situatsiooni on Eestis vaja selleks, et oleksime kindlad maarahva jätkusuutlikkuses? Mis peaks juhtuma, et selline olukord tekiks? Ning seejärel – mida peaksime täna tegema selleks, et homme algaks protsess, mis viib meid soovitud olukorrani ning et me ei peaks ülehomme enam vaevama end enesesäilitamise probleemiga?

Kõigepealt soovitaksin manada silme ette üks sümboolne tärmin. Aasta 2041 nimelt. Siis möödub 50 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.

Seejärel mõeldagu demograafiale – mis juhtus Eesti elanikkonnaga eelmise poolsajandi jooksul? Millised olid maarahva ja muurahva suhtarvud enne sakslaste umsiedlungit ning millised on need suhtarvud praegu “tänu” poolele sajandile võõrvõimude all?

Siit tulenebki visioon aastaks 2041: maarahva ja muurahva proportsioonid on samad mis 1939. aastal enne sakslaste lahkumist. Ca 85% vs 15%. Oodatav tulemus: maarahvas on oma tulevikus kindel ning muurahvas ainult võidab sellest, kuna tema suhteliselt väike osakaal muudab ta maarahva jaoks hoopis sümpaatsemaks kui täna ning neid võetakse paremini omaks.

Mis peaks selleks juhtuma?

Ega siin valikuid ole. Maarahvast peab piisavalt juurde sündima, et teda oleks 1,7 miljonit muurahva 300 tuhande vastu. Abiks võiks olla seegi, kui hea hulk muurahva poegi ja tütreid samal ajal mujale Euroopasse migreeruks, ent sellele pole mõtet lootma jääda (kuigi tööjõu liikumine on vaba).

Publik hüüab: utoopia! Mida saaks riik teha, et nii üldse võiks hakata juhtuma?

Esiteks peab olema poliitiline tahe ja julgus. Teiseks tuleb selle nimel teha ebapopulaarseid otsuseid. Näiteks kaasneks sellega nii üksikisiku tulumaksu kui ka sotsiaaltoetuste osakaalu suurenemine ehk suurem ümberjagamine maarahva elus, pole parata. Kardan, et jätkates poliitikat, “mis on meile edu toonud” (loe: mis on eile edu toonud) võiksime endile peagi ütelda “tere tulemast museaalide maailma”. Õelalt öeldes peame valima, kumba kaitsta – kas maarahva jätkusuutlikkust või hüvede ümberjagamise püsimist võimalikult madalal.

Õnneks on valimiskampaania ajal käidud välja üks selline idee, mille elluviimine mõnevõrra edasiarendatud kujul võiks maarahva ning tema keele ja kultuuri püsimisele kasuks tulla.

Mõtlen kodanikupalka.

See pole küll Eesti roheliste leiutatud, kuid nad on selle idee (küll üsna tagasihoidlikul moel) omaks võtnud ja valimiskampaaniasse toonud. Alguse on idee saanud Saksamaalt, Eestis on seda (küll kahjuks ilma konkreetse allikaviiteta) refereerinud isik, kelle nimi on Delfis oleva arvamusartikli juurest aga mingil põhjusel kadunud. Mina mäletan, kellega on tegemist; välja käin selle pärast valimisi (kui just keegi teine seda enne ei tee).

• Kehtestagem 8000-kroonine kodanikupalk – DELFI – arvamusartikkel, mis on anonüümseks muutunud

• OUR SYSTEM: Basic Income Interview With Götz Werner | Organising For Our System – intervjuu garanteeritud baastulu idee eestkõneleja Götz Werneriga
• http://www.erakond.ee/et/roheline-poliitika/valimislubadused2011 – roheliste valimislubadused, kodanikupalk on sotsiaalpoliitika rubriigis

Kodanikupalga mõtte kui sellise teeb sümpaatseks see, et garanteeritud baastulu asendaks kõik ülejäänud sotsiaaltoetused ja vähendaks seega bürokraatiat. Inimene ei pea kusagil dokumentaalselt tõestama, et ta on vaene. Teiseks see, et ta on mõeldud just kodanikele. Aga välismaalased? Siin poleks midagi keerulist – välismaalase miinimumpalgaks saaks kodanikupalga ja kehtiva miinimumpalga summa. Tööandjatele muutub kodanik tööjõuna tänu sellele muidugi hoopis atraktiivsemaks. Välismaalase peale peaks ta ju palju rohkem kulutama!

Kuigi tänu kodanikupalgale julgeksid (rohkem) lapsi sünnitada ka need kodanikud, kes muidu oleksid sellest loobunud, ei aitaks kodanikupalk iseenesest väga jõuliselt kaasa maarahva ja muurahva sõjaeelse iseseisvusaja proportsioonide taastamisele. On ju kodanike hulgas kumbagi. Aga võib-olla aitaks ka, sõltuvalt elluviimise taktikast?

Sellest aga juba edaspidi. Siis keskendun ehk ka pikemalt asjaolule, et rohelised ei arvesta asendatavate sotsiaaltoetuste hulka pensione ja vist ka mitte vanemahüvitist. Kuigi minu arvates võiks. Soovitan aga tutvuda Götz Werneri intervjuuga. Näiteks sellega, kuidas ta vaidleb vastu väidetele, nagu tekitaks kodanikupalk kiusatuse laisklema hakata.