Autorikaitsesüsteemi saab paremaks rahvusvahelise lobitööga

Olin kummalisel kombel teadaolevalt ainuke ajakirjanik 22. mai seminaril. Teisalt jälle pole siin midagi kummalist – sellised üritused nõuavad ju (süvenemis)aega, mida uudistemaailmas krooniliselt napib. Siin blogis on pikem versioon artiklist, mis ilmus 1. juuni Kuulutajas.

Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja Eesti Autorite Ühing korraldasid 22. mail Tallinnas seminari “Autorite esindusorganisatsioonide roll nüüd ja tulevikus”, arutamaks tänast olukorda ja tulevikuideid selles valdkonnas. Seminar ei keskendunud paljuräägitud ACTA-le, vaid vaatles olukorda üldiselt, nähes peamise probleemina killustatust ja esindusorganisatsioonide paljusust. Leevendavaks rohuks peetakse infotehnoloogilisi lahendusi, kuid need peavad saama rahvusvahelisteks. Vähemalt muusika valdkonnas tegutsejatele püüab tänast olukorda selgemaks teha peagi ilmuv käsiraamat.

Jaanus Nurmoja

Seminari juhtis Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli, ettekannetega esinesid kultuuriminister Rein Lang, Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev Rattus, sõltumatu ühiskonnakriitik Peeter P. Mõtsküla, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu tegevjuht Jüri Jõema ja  jurist Erik Salumäe. Järgnenud paneeldiskussioonil osalesid lisaks mitmed teised spetsialistid. Kohalolijad mälestasid leinaseisakuga hiljuti lahkunud Robin Gibb'i, kes oli viimastel aastatel autoriühingute konföderatsiooni CISAC president.

Mitmes ettekandes tõdeti, et autorikaitsesüsteem on killustatud, kohmakas ja läbipaistmatu - näiteks kui soovid mõnda muusika- või kirjandusteost kusagil kasutada ja suure otsimise peale leiad õigustevaldaja, kelle poole litsentsi saamiseks pöörduda, siis ei või sugugi kindel olla, et ei ilmu välja veel kolm-neli organisatsiooni, kellel on selle teose suhtes samuti mingeid õigusi. See ei puuduta tavatarbijat, kes hangib teoseid, et neid lihtsalt kodus kuulata, vaadata või lugeda, küll aga muudab elu keeruliseks kasutajatel - see tähendab neil, kes teoseid ringhäälingus, kontserdil, raamatus või internetis avalikkusele kättesaadavaks teevad või oma teoses kasutavad (näiteks heliloojal, kes soovib mõnele kehtiva autorikaitsega tekstile muusikat kirjutada). “Kas esindusorganisatsioonide paljusus võib olla efektiivsuse probleem?” pakkus Aleksei Kelli ühe arutamisväärse küsimusena.

Muusika ja kujutava kunsti teoste autoreid ja kirjastajaid ning audiovisuaalteoste autoreid esindava EAÜ juhi Kalev Rattuse sõnul on parasjagu segadust tekitatud ka autorikaitsjate rahvusvahelisse koostöösse. Kurja juur on Euroopa Komisjoni nõue, et rahvusvahelise autorikaitseorganisatsiooni CISAC liikmed lõpetaksid territoriaalse piiritlemise üksteise esindamisel, kuna see kahjustavat konkurentsi. Selle 2008. aasta otsuse üle on käimas kohtuvaidlused.

“Olukord on jabur. Oleme esindanud välismaiseid autoriühinguid Eestis, andes välja litsentse nende esitatud autorite teoste kasutamiseks, kuid nüüd ei tea keegi, kas me ikka oleme õigustatud seda kõigil juhtudel tegema,” sõnas Rattus.

Kultuuriminister Rein Langi arvates ei vajaks autorikaitse põhiprintsiibid muutmist, ent “saatan peitub detailides”.  Lang tõstatas küsimuse - kas Eesti võiks olla muudatuste algataja rahvusvahelises autorikaitse süsteemis? Kas meil on pakkuda midagi asjalikku?

e-litsentsikeskus ehk interneti abil selgus majja

Nii ITL tegevjuhi Jüri Jõema kui ka ACTA debattidest tuntud Peeter P. Mõtsküla arvates oleks infotehnoloogiline rohi autorikaitse süsteemi hädadele infosüsteem tööpealkirjaga “e-litsentsikeskus”. Idee kohaselt oleks tegemist veebikeskkonnaga, mille kasutaja saaks ammendavat ja ajakohast teavet iga kaitstud teose õiguste kohta. “Litsentsikeskus peaks aitama adekvaatselt aru saada, kelle poole üldse pöörduda ühe või teise teose kasutamise asjus”, sõnas Mõtsküla, kelle arvates on võimalik alustada sellise keskuse loomist just Eestist ja hiljem laiendada.

Rein Lang pidas seda väärt mõtteks - keskus oleks tema sõnul midagi “maakleri” taolist. Minister rõhutas samas, et “ühes katla servas ei saa keeta rammusamat suppi” ning Eesti ei saa ilmselt teha mingit revolutsiooni väärtushinnangutes, hakates lihtsalt ise “õiget teed” käima. Rahvusvahelised konventsioonid aga on jäigad ning selleks, et midagi muutuks, on vaja lobitööd.

“Kas meil on “parketikõlblikke” inimesi? Meie hääl on valjem kui meie suurus eeldaks, aga seda valju häält tuleb teha vastutustundlikult, et mitte enda mainet kahjustada,” hoiatas ta riski eest, et oskamatu selgitustöö võib mistahes väärt idee ilmaaegu “põhja lasta”. Võimalusse, et riigist saaks e-litsentsikeskuse loomise kui eraõigusliku tegevuse rahastaja, suhtus Lang skeptiliselt, ent riigi koostööpartnerlusele ütles ta veendunult jah-sõna. Ühtlasi tegi kultuuriminister ettepaneku, et nüüdsest autoriõiguse valdkonda kureeriv justiitsministeerium ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond käivitaksid autoriõiguste teemalise diskussiooniveebi.

Samas käivad ka Brüsselis arutelud autorikaitse ja litsentseerimise süsteemi ühtlustamiseks Euroopa Liidus. Kalev Rattuse andmetel töötatakse välja eurodirektiivi, mis reglementeeriks ühingute tegevust ja ka näiteks muusika kasutamist. Paraku pole tema sõnul keegi veel seda eelnõu oma silmaga näinud, vähemalt EAÜ-s mitte. CISAC-is mõeldakse kirjastajate õiguste andmebaasi loomisest, mis senistel andmetel võib kujuneda tasuliseks. Eestis liigub idee, et interneti teel levitatava muusika eest hakkaks autoritasu koguma Eesti Fonogrammitootjate Ühing, kuid rahvusvahelised tavad ei pidavat taoliste organisatsioonide koostegutsemist toetama, sest “autorid ja fonogrammitootjad istuvad tavaliselt teine teisel pool läbirääkimistelauda”.

Allalaadijat ei tohiks pidada kurjategijaks

Ettekannetele järgnenud paneeldiskussioonil kinnitas justiitsministeeriumi nõunik Kristjan Altroff, et ministeerium võtab litsentsihankimise lihtsustamise teemat tõsiselt, kuna on huvitatud, et selles vallas valitseks kindlustunne. Spetsialistid Elise Vasamäe ja Kärt Nemvalts arutlesid võimaluse üle, et ka nö esindamata autoritel tekiks võimalus oma loomingu kasutamise eest tasu saada ning leidsid, et see võiks muu hulgas olla e-litsentsikeskuse üks eesmärke. Saksamaalt pärit Tartu Ülikooli külalislektor Thomas Hoffmann omakorda märkis, et pelgalt autoriõiguse seadusest ei piisa - tema hinnangul oleks vaja ka eraldi seadust, mis reguleeriks esindusorganisatsioonide tegevust.

Puudutades teoste levikut internetis ja nn “allalaadimise” teemat avaldas Kalev Rattus arvamust, et õiguskaitsesüsteem ei peaks mingil juhul karistama neid, kes endale kusagilt teoseid puhtalt enda jaoks, ilma ärilise eesmärgita arvutisse tõmbavad. “Tähelepanu tuleks pöörata ikka üleslaadijatele, kes seda ilma loata teevad,” lisas ta.

Erik Salumäel aga oli hea uudis muusikutele - alates sellest suvest aitab neil muusikaga tegelemise õiguslikes külgedes orienteeruda “Muusiku õiguskäsiraamat”. Autori sõnul on see valminud Soome samalaadse käsiraamatu eeskujul ning sihtrühmaks on eelkõige kutselised ja poolkutselised autorid ning kontserdikorraldajad. Raamatut on võimalik alates juunist või juulist lugeda internetist - mitte küll e-raamatu formaadis, vaid tavalise veebilehe kujul.