Kodeeritud memuaarid

Heal inimesel Tartus – Katil (kes teab, see teab) – oli hiljaaegu sünnipäev. Seoses sellega meenus mulle üks jõuluaegne, ent veel mitte kirja pandud unenägu, mille tegevus toimus tema maakodu kandis.

* * ‘

Kõik algas suuremat sorti rahvapeol ning millegipärast teadmisega, et tegevuspaik on Otepää. Igatahes nägin ühel hetkel eemalt Katit jalutamas ja elavas vestluses sõbrannaga, kes meenutas väga Diana Kuntorit (Rakvere lasteaia Triin direktor; üks hea pilt on näiteks leitav siit). Nad suundusid kindlal sammul ürituselt minema ja nende suunast järeldasin ma ainult üht – sihtpunkt on Kati suvekodu.

Ühest küljest ei viitsinud ma joosta või kiirkõndi teha ega tahtnud üle väljaku “tere” karjuda. Teisest küljest ei olnud mul mingit soovi nende vestlust (kohe) segada. Kolmandaks ei mäletanud ma enam täpselt, kuidas Kati suvekoduni minna. Katit ühe hulga aja trehvata ja temaga juttu puhuda tahtsin aga ikka. Nii sündis mu peas geniaalne mõte. Lähen vaikselt nende järel, näen eemalt, millisesse majja nad lähevad ja siis astun ka juhuslikult sinnakanti sattununa läbi.

Kati ja see arvatavasti-Diana ronisid mäenõlva pidi üles ja suundusid ootuspäraselt vasakule. Teadsin nii palju, et mingil hetkel peaksid nad uuesti vasakule pöörduma ning et see tee viibki Kati maamajja.

Jõudsin ise ka üles ja pöördusin vasakule.

Mulle üllatuseks oli teede ristumiskohta tekkinud linn. Õigemini linnakeskuse-laadne asula. Otse ees ja pisut vasakul oli väike vana kvartal, paremale aga jäi tänapäevane linnaväljak tiheda liiklusega. Seda väljakut ümbritsevate majadega aga “linn” piirduski – majade taga oli tühjus ehk tavaline agraarmaastik.

Sõbrannad pöördusid just vahetult enne “vanalinna” vasakule, nagu oligi arvata. Jõudsin samale kohale ja nägin neid mööda teed minemas. Hakkasin ka sinnapoole liikuma. Paremale pööras tänav, mis viis neljakandilise paekivist torni juurde. Nägin viita, mis näitas teed muuseumini. Tegin järelduse, et see torn ongi muuseum. Eespool läks ka teine tänav paremale. Väike linnakaart näitas, et seegi viib muuseumi juurde.

Ootamatult lähenes mulle keegi ja küsis, ega ma ei oskaks teda muuseumini juhatada. Soovitasin tal endaga kaasa tulla, et siis saaksin talle teeotsa kätte näidata.

Sõbrannad olid vahepeal silmist kadunud.

“Olgu, ma lähen siis ise ka muuseumisse, tulge minuga,” ütlesin võõrale. Peagi olime kohal.

Tegemist oli puhtal kujul selle kandi ajalugu ja inimesi tutvustava muuseumiga. Minu tähelepanu köitis üks ekspositsioonilaud. Sellel olid päevikud, mida külastajad said lehitseda. Ja üks neist oli Kati päevik!

See oli lahti viimaste sissekannete juurest. Kohe hakkas silma üks kaval lahendus, mis vastas – võib-olla isegi “ülemäära” – isikuandmete töötlemise parimatele tavadele. Kati oli hästi läbi mõelnud, kuidas kirjutada maksimaalselt, kaitstes samal ajal päevikus mainitavate inimeste eraelu uudishimulike pilkude eest.

Iga pärisnime asendas mingi koodnimi, mille tähendust tõenäoliselt ainult Kati teadis. Loomulikult oli ka neil inimestel võimalus ennast ära tunda, kellest päevikus jutt oli. Üks neist koodnimedest oli id(23). Arvasin, et selle taga olen vist mina (sünnikuupäeva pärast).

Selle isiku kohta oli mingi iseloomustav termin või lause. Ma ei mäleta, mis see oli, aga minu reaktsioon oli umbes selline: “Ah soo… hmm… Huvitav, selle peale ma pole ise tulnudki… Aga võib-olla ongi siin tõetera sees?” Sealsamas aga oli kirjutatud, kuidas see id(23) külla tuli, püüdes jätta muljet, nagu oleks juhuslikult sinnakanti sattunud…

Nüüd olin ma segaduses. Mõtlesin, et tonti - tundub, nagu oleksin mina, aga kas ikka olen? Ma ju alles kavatsesin niimoodi külla minna…

* * *

Nägin seda und 2011. aastal esimese jõulupüha – 25. detsembri hommikutundidel. Võtsin seda kui meeldetuletust: soovi talle kauneid jõule!

Soovisingi. SMS läks kohe teele.