UNES: laulurahva tavad ja pääs presidendi kantseleisse

Nähtud ööl vastu 2. jaanuari 2014. Unenäo kuupäev võib, aga ei pruugi olla oluline. Las ta siis igaks juhuks olla. Sisu oli aga järgmine: külastasin Vabariigi Presidendi Kantseleid, sest mulle oli tulnud mingi Eesti turundamise alane idee, mis tähendanuks minu ja nende pressiteenistuse koostööd. Minu vastuvõtt ja üldse asjaajamine toimus aga kuidagi väga kummaliselt.

Valvelauas küsiti minu nime ja ka ID-kaarti. Seda pidi tarvis minema sissepääsuloa tegemiseks mulle. Imestasin, sest arvasin, et tulin ainult üheks korraks. Või tehti mulle “igaks juhuks” personaliseeritud luba? Ei jõudnud edasi mõelda, sest luba saadi valmis.

See oli võti. Võtme pea oli musta värvi ja ovaalne, nagu tihti autovõtmetel; suurim läbimõõt ca 4 cm. Sinna oli vasest või kullast tähtedega kirjutatud minu nimi, nime all oli veidi arusaamatu vasest kujund, mis tundus olevat minu fotot imiteeriv kiip. Sain aru, et neil ongi niisugune turvasüsteem – külastaja läheb just sinna, kuhu tal on vaja ning pääsebki ainult sinna sisse, sest tal on õige võti.

Mind lasti koos kellegi teisega klaasuksest sisse, küsiti, kuhu lähen ning anti juhtnööre, kuidas minna. Pidin vist kolmandale korrusele minema.

Trepist üles minnes aga peatas ühel vaheplatvormil mind üks kantselei naistöötaja.

“Vabandage, kas teie nimi on Jaanus Nurmoja?”

“Jah,” vastasin. “Ma lähen pressiteenistusse, mul on seal üks turundusalane koostööprojekt…”

“Väga hea,” lisas ametnik. “Aga meil on, muide, üks traditsioon. Teid nähti läbimas kolmandat korrust,…”

“Ah nii,” mõtlesin mina. “Olin tõesti veidi omaette mõttes, nii et järelikult põrutasin kogemata õigest korrusest mööda.”

“… aga igaüks, keda nähakse esimest korda kolmandat korrust läbimas, peab midagi laulma!”

Püha müristus… See on siis presidendi kantselei! Kellele nüüd kiirabi tuleb kutsuda, kas neile või mulle? Umbes nii ma endamisi mõtlesin ja laususin seejärel:

“Ma olen nüüd natuke segaduses. See on kuidagi ootamatu… Mida siin tavaliselt lauldakse?”

Vahepeal kogunes veelgi inimesi sinna korrustevahelisele trepiplatvormile. Üks neist tundus olevat muusik ja osalusdemokraatia aktivist Vahur Luhtsalu, aga ma ei olnud päris kindel.

“Mis laul see võiks olla?” küsisin teistelt veel kord.

“Kuule, laulupidu ju tuleb!” öeldi rahva hulgast.

“Muidugi!” kiitsin vastu. “Mõni laulupeolaul siis? Lüdigi “Koit” näiteks?”

Alustasin vastust ootamata: “Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal…”

Minu ümber oli kogunenud paarkümmend inimest, kes mulle ootamatult hakkasid kohe korralikult kaasa laulma ja pidasid isegi viisi. Juba esimese fraasi ajal jagunes vähemalt osa seltskonda vastavalt koori häältele ja laulis kobamisi, kuid enam-vähem ikkagi õigesti oma partiisid. ““Vägevail voogudel…” alustasid ainult mehed, nagu ette nähtud.

Sain aru, mis toimub ning läksin laulmiselt sujuvalt üle dirigeerimisele.

Näiliselt juhuslikult kogunenud ametnike koor kõlas päris koori moodi ja tuli minu tempo, kiirenduste, aeglustuste ja dünaamikaga ilusti kaasa. Kuni lõpuni välja. Isegi siis, kui alustasin “Mägede harjadel…”  ebatavaliselt kiiresti ja taastasin normaalse tempo otsekohe, juba “kumamas koit” ajaks.

Sissepääsuluba minult tagasi ei küsitud, kui majast väljusin.