Hääletame isikuvabaduse poolt ehk Kellele või mille jaoks on kasulik kodanikupalk ja sellest tulenevalt Rutiku valimine?

Aeg on laduda ühele kandikule kõik väljakäidud argumendid, mis seletavad, miks õigupoolest valida europaramenti just Emil Rutiku, kes kodanikupalka toetab ja kus võib ilmneda selle kasulikkus. Teisisõnu laome siin ette kõik teile juba tuttavad valimisreklaamid, vajadusel koos mõnede kommentaaridega. Ehk leiab keegi siit veel viimasel hetkel ajendi hüljata politoloogide lemmikparteid, keerata vussi nende “inimesetundjate” ennustused, minnes valima vaatamata lubadusele mitte minna valima ja kirjutada sedelile 171.

1. Lihtsalt õiglus ehk miks peab aus inimene virelema samal ajal, kui vang…

Meil on alust oletada, et kuritegelik maailm ei leia siis enam inimesi, kellest pelgalt ellujäämise huvides saaksid nende liitlased. Vanglad jääksid tühjemaks ja loomulikult väheneksid vangide ülalpidamiskulud. Ühtlasi on kulud vangile kõige mugavam viis arvestada kodanikupalga minimaalset võimalikku suurust. Need 2013. aasta andmed langevad huvitaval kombel enam-vähem kokku Šveitsis rahvahääletusele mineva kodanikupalga numbrite suhtega majandusnäitajatesse ja hinnatasemesse. Nende 2500 franki ehk ca 2000 eurot kuus on Šveitsi sisemajanduse kogutoodangu jaoks umbes sama, mis Eesti SKT jaoks 445,30 eurot kuus, nende hinnataseme jaoks aga umbes sama mis Eesti hinnataseme jaoks 1035,58 eurot kuus.

2. Perevägivallaohvrid vabanevad rahakotiahelatest, mis hoiab neid vägivaldse pereliikme küljes

Liigagi tuttavad on argumendid, miks perevägivallaohver ei suuda suhtest vabaneda. Kodanikupalk tagab selle, et ka pärast lahutust pole tarvis mingit rahakotisidet vägivaldse abikaasaga. Alimendid ajalukku! Lisaks ei saa ükski pereliige teist rahakoti abil sundida mingeid elulisi valikuid tegema. Noor teab, mis teeb ning kuhu ja mida õppima läheb!

3. Lõpp vaesuse ärakasutamisele võimusõltlaste poolt

Töötaja vallandamine võib õiguslikus mõttes isegi ülilihtsaks muutuda, aga tööandja peab ikkagi seitse korda mõõtma. Kui töötaja millegipärast osutub juhtkonnale ebameeldivaks – näiteks “liigse” suupruukimise tõttu - siis lahtisaamine ei tohiks olla probleem, kuid nad on jõuetud karistama teda vaesusega, sest töötajal on ju kodanikupalk, mis ei lase tal vaesusesse langeda ja tema, sunnik, ei karda tänu sellele ülemusi” Teiseks ei pruugi olla sugugi lihtne saada teist sama head töötajat asemele.

Aga poliitikast peaksid kaduma nõmedad kampaaniad, kus Suur Juht jagab vaestele ja väetitele kord aastas talvekartuleid ja küttepuid nagu Jeesus kalakesi. Kodanikupalgast saab ühtaegu õng ja võimalus väärikalt õngitseda piiramatu aja jooksul.

Kolmandaks aga soosib see katsetama enda võimeid ettevõtjana. Kui ettevõtlust saadab edu, tuleb ka tulu. Kui läbi kukub, siis kukub. Kodanikupalk on kogu aeg olemas.

4. Vaba aeg ja harrastused – ükski vägi ei sunni töötama kauem kui ette nähtud, minema “Kalevipojaks” ning loobuma ka harrastustest ja vabatahtlikust tööst, kui puudub töötasu

Meie rahvuslikud aated välistavad võimaluse, et laulupeol lastakse hääbuda. Ometi on meil alates Laulvast Revolutsioonist kahanenud meeskoorilauljate hulk 2,5 korda ning ega segakooridelgi meeslauljatega laiutada ole. Ühest küljest on kindlasti probleeme ja ka lahendusi asja muusikalises ja ka seltskondlikus küljes. Siin juba ideid jätkub. Paraku on ka majandus üks paras kurja juur. Siinkohal hakkab mõnelgi häirekell peas tirisema, kui kõlab mõtteavaldusi à la “kodanikupalk päästab Eesti laulupeo”:  äkki saaks ilma kapitalismi, kallikest, ohtu seadmata?

Miks me ütleme, et kodanikupalk laulumehed tagasi toob ja meeskooride kadumise laulupeolt ära hoiab? Neilt langeb siis ära see ajast ja arust vastutusekoorem, mida nad täna kannavad pere materiaalse heaolu eest, kuna iga pereliige saab kodanikupalka, mis katab inimese põhivajadused. Töö (kui seda juhtub olema) ja töötasu pole enam ellujäämiseks, vaid jõukaks saamiseks. Nad ei pea siis enam seitsme maa ja mere taga "küprokit panema", vaid võivad rahus kodumaal elada ja olla osa Eesti rahvuskultuuri selgroost. Ja ka siin ei pea nad enam end sandikopikate eest mitmel rindel läbi põletama. Töökaotus aga ei tee vaeseks ning igaüks võib rahus jätkata oma lemmikharrastusi. Neist tähtsaim eestluse seisukohalt on mõistagi koorilaul. Õnneks, nagu teame, püüavad laulumehed, kui vähegi võimalik, selles protsessis ikkagi osaleda. Nii et praegu pole kõik veel kadunud ja lootust jätkub.

5. Isikuvabadus, see elu põhiline vedur

Töö ei kao kuhugi. Töötahe ei kao kuhugi. Motiveeritus tööks ei kao kuhugi. Kui pole paremat motiivi, siis on selleks lihttöölisest naabrimees, kes naases äsja puhkusereisilt ning juba varem ostis endale uue teleka. Ikka jääb alles see kreissaag, mis eestlase hinge läbi lõikab, kui teisel hästi läheb. Ja kui pole seda muret, et nälg tuleb majja, kuid on soov näiteks rahus vaba tarkvara arendada või keskenduda kunstiloomingule, mis kunagi hiljem võib sisse tuua - siis saab seda teha ilma igasuguse mõnitava bürokraatiata.

6. Boonus – protest politoloogide enesekindla soovmõtlemise vastu ehk TEEME NEILE TÜNGA

Politoloog Tõnis Saarts analüüsis Rahvusringhäälingu portaalis äsja erakondade valimisprogramme. Tuleb välja, et tema jaoks on olemas vaid neli erakonda. Soovmõtlemine? Nojah, keda see ikka üllatab... Loe siit täpsemalt

Aga üllatagem siis neid - sotsiolooge, politolooge, kõikvõimalikke analüütikuid, kes püüavad meile selgeks teha, et tahame või ei taha, aga valimistulemused saavad olema just sellised ja mitte sellised ning osalusprotsent on just nii- ja mitte naasugune ning et muud parteid peale nende nelja on mõttetud.

TEEME SAARTSIDELE TÕELISE TÜNGA sellega, et valima lähevad ka need, keda ei osata oodata. Sellega, et valituks osutub Emil Rutiku - kandidaat, kelle valimist ei oska üldse ükski hing oodata.

Teid, kes te seni pole soovinud valima minna, näib olevat palju. Ühendame jõud ja saame selle vingerpussiga hakkama!