Õudne viieteistkümnes ehk sõbrad, leppige ära

Kui mitte arvestada rõõmsaid sündmusi isiklikus elus ning toredaid hetki kultuuri vallas, siis pean tunnistama, et lõppev aasta oli lihtsalt õudne.

Asi polegi niivõrd pagulaspaanikas ehk rändekriisis kuivõrd selle mõjus inimestele. Näib, et üks osa Eesti ühiskonnast on leppimatult tülli pööranud. Ja mis see Vao põlengki muud oli kui katse lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – kahjustada Eesti mainet ning ühtlasi eestlastevahelist tülileeki suuremaks puhuda. Tundub, et see teine eesmärk täideti. Eks need mitte-euroopaliku välimusega turistide ründamised ja solvamised ole samast seeriast. Olgu siinkohal otse välja öeldud – kõige selle taga pole just kuigi keeruline näha Georgi lindikest lehvimas.

Seda kurvem oli olla tunnistajaks ühele tülliminekule, kus osapoolteks inimesed, kes alles hiljuti istusid ühes paadis. Sõbrad, saage aru – missioonitunne on iseenesest ju tore asi, aga selle üledoosi tagajärjel võib inimese käitumine muutuda ebaadekvaatseks. Pealegi on selle teie tüli provotseerinud Eesti-välised protsessid ja jõud. Me ei saa aga väikese rahvana lubada endale sellist “luksust”, et kui meile väljastpoolt probleeme kaela sajab, siis hakkame lahenduste ja ellujäämisvõimaluste otsimise asemel hoopis üksteist üles pooma.

Olen jätkuvalt seda meelt, et Eesti vajab lihtlabase “sisserände poolt või vastu, sallin – ei salli” positsioneerumise asemel hoopis nutikat sotsiaalpoliitikat, mis ei laseks etnilistel eestlastel maamunalt kaduda ega ka omaenda kodumaal vähemusse jääda. Seda sõltumata sisserände olemasolust, suurusest ning sisserändajate päritolust. Eesti elanikkonna vananemine on probleemi nii sisserändega kui ka ilma selleta. See vananemine tuleb peatada ja noorenemisele pöörata ikka eestlaste endi abil.  Kodanikupalga teemaliste materjalide ilmumine Eesti meedias näitab, et olukord pole siiski lootusetu.

Aga teie, sõbrad, leppige ära! Käsitlege seda tülipuhangut kui haigushoogu, millel pole personaalset süüdlast. Tuletan meelde, et meil on teostamata üks plaan ühise sõbra mälestuse jäädvustamiseks. Ma ei taha, et pagulaspaanika 2015 selle teostamist kuidagi varjutaks.

Mis aga puudutab aasta positiivseimat poolt ehk minu isiklikku elu, siis meenutuseks tsiteerin üht iseenda luuletust 28. septembrist:

ja kui see Ingrid on ühtäkki siin
päikesekiireks verevas voodis
põrand on puhas
maailm on loodis

miski ei ole kui varem
minagi uus vist
ja enesest parem

Kaks päeva hiljem oligi ta siin

Õudne viieteistkümnes ehk sõbrad, leppige ära