Kas oleme Kalevite rahvas või kaverite rahvas?

Oli aeg, kus "eesti lugu" tähendas ka eesti keelde tõlgitud välismaa laulu ehk cover'it (või kaverit). Küllap juhtus tihtilugu, et sakslaste seltskonnas laulsid eestlased oma rahvalaulu pähe "Õllepruulijat" ja "Läänemere laineid".

Eriti piinlik juhtum, millest oli mitte kaua tagasi juttu Eesti Ekspressis, leidis aset 1930-ndatel aastatel. Üks Taani heliplaadifirma tahtis teha plaate eesti muusikast, ent jäi esialgu hätta - meie artistid olid küll tublid lauljad, aga see, mida nad väga ilusti esitasid, oli puha välismaa heliloojate looming!

Tõsi, "kaverdamine" pole automaatselt halb. Näiteks rahvuslik ärkamine toimus Eestis just "kaverite" najal, sest meil polnud jõudnud veel tekkida oma heliloojate esimest koolkonda. Oli vaid Aleksander Kunileid. Sellest ajast tuleb ka otsida põhjust, miks Eesti hümn on "kaver" ja miks Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni ning õhtusel langetamisel kõlab lausa kaks "kaverit" (õhtuti saksa rahvaviis "Mu isamaa armas").

Nõukogude ajal omakorda aitas kaverdamine tuua läbi raudse eesriide eestlasteni lääne popmuusikat, sealhulgas eurolaule ("Horoskoop" jpt).

Tänaseks on Eesti andnud maailmale Rudolf Tobiase, Gustav Ernesaksa, Veljo Tormise, Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri. Mõtteliselt ka Raimond Valgre, ehkki temast sõltumatutel põhjustel jäi maailm tema poolt toona vallutamata. Mõtteliselt võiks selleks täna olla Metsatöll. 

Bändidemaailmas toimuva üle võib tõesti rõõmustada. Nad pigem loovad oma laule ise kui et võõrast värki kaverdavad.

Aga kuidas on lood homme? Kas võime olla 100% kindlad, et me ka homme ei ehi end teadmatusest võõraste sulgedega nagu 1930-ndatel? Kas lakkame olemast kaverite rahvas?

Kuna Eesti peamine "visiitkaart" on muusikaline, siis see siin on üht olulist otsa pidi ka Eesti maine küsimus. Eesti peaks leidma võimaluse, kuidas maksimaalselt toetada muusika loomist, kuidas muuta see "laboratooriumitöö" sama populaarseks kui lavalolek, kuidas leida ja toetada ootamatuid talente ka selles valdkonnas.

Tuleb leida võimalus, kuidas oleksime mitte ainult tublid esitajad, vaid üha enam need, keda esitatakse. Nii üksikisiku tasandil Eestis kui ka Eesti tasandil maailmas. Me ju suudame seda?

[b]Probleemid ja eelarvamused[/b]

Seni nähakse näiteks rahvakultuuris ainult esitamist (kui ei ole just tegemist kudujate või kunstiringiga); konkreetsete kultuurivaldkondade loometegevuse toetamine on mõeldud vaid kutselistele. Juurdunud eelarvamused välistavad võimalust, et näiteks keegi harrastusmuusik (kes on vaid nooditundja, kuid ei oma muusikaharidust) võiks olla mitte (ainult) juba loodud teoste esitaja, vaid ka teoste looja.

Ometi on loomevõimelisi inimesi ka seal, kus seda ei oskaks oodata. Lähtudes kogemusest, et laulupeotraditsioon on stimuleerinud Baltimaade koorilaulukultuuri kõrgtasemele, võiks järeldada, et kui ka harrastushelilooming muutub populaarseks, siis avaldab see soodsat mõju ka professionaalsele heliloomingule. See teadmine peaks jõudma ka kultuurielu rahastamise üle otsustajateni.

Teiseks on noorte unistused seoses esituskunstidega ikka pigem sellist nägu, et "tahan staarina laval särada". Sellele on rajatud ka kõikvõimalikud talendiotsingud. Aga miks meil ei otsi selliseid talente, kes kirjutaksid laule või näidendeid? Kas oleks raske veenda noort inimest, et ta võib osutuda hoopis "tegijamaks", kui ta lisaks laval säramisele (või selle asemel) hoopis ise midagi loob?

Kui leiaksime võimaluse, kuidas väärtustada teoste loomist, siis saaksime sellega vast hakkama.

Keskendusin esituskunstidest just muusikale, kuna valdan seda teemat kõige paremini. Võib-olla käib seesama vähemalt osaliselt ka teiste esituskunstide (teater, kino) kohta?

[b]Võimalikke lahendusi[/b]
[list]osa üleriigilistest funktsioonidest (Kultuuriministeerium, Kultuurkapital) omavalitsustele koos sihtotstarbeliste eraldistega riigieelarvest[/list]
[list]harrastusloomingu toetamine - loometalentide leidmine rahva hulgast võiks olla omavalitsuste pädevuses, riik võiks toetada analoogilist tegevust näiteks mõne telekanali poolt[/list]
[list]nö rahvusliku litsentsi ostmine kunstiloome tarkvarale (kommertstarkvarale, kui sobivat vabavara ei ole) - see tähendaks, et riik ostaks erilitsentsi arvestades kasutajate eeldatavat hulka ning seda tarkvara saaks tasuta kasutada vaid Eesti ID-kaardi omanik (kes laeb vastava installifaili alla kodanikuportaalist). [/list]