Iga teos väärib avastamist

Ilmunud ka Virumaa Teatajas 09.09.2011

Nüüd, Arvo Pärdi sünnipäeva aegu on igati paslik mõelda subjektiivselt tagasi sellele, mida olulist on viimase aasta jooksul toimunud Rakvere ja Lääne-Virumaa kultuurielus. Ning miks mitte seda enda jaoks olulist teistega jagada – eriti, kui usud, et sellel olulisel on tähendus ka homme.

Kõige selle kõrval, mis niikuinii eredalt paistis ja kaugele kostis (näiteks Punk Laulupidu) nägin midagi, mida olin ammu tahtnud näha ja sain kohati võimaluse kaasa lüüa.

See miski oli kultuuripärandi kogumine, kohati ka unustatu ülesleidmine. Uue otsimine ja jällegi kokkukogumine. Vähemalt neis valdkondades, mis mind otseselt puudutavad ja kõnetavad.

Rakvere Rahvamaja (nüüdne Rakvere Kultuurikeskus) ja Rakvere Muusikakool kogusid kokku Virumaa autorite lastelaulud – nii uued kui ka sahtlisse unustatud, köitsid nad noodiraamatuks ning korraldasid emadepäeval neist lugudest kontserdi. Kohe järgnes uus kontsert, sest samal ajal sai kaante vahele ja plaadikarpi suur osa Neeme Plutuse pärandist - luuleklubi EOS koos sõpradega andis välja luulekogu ning muusikute abil nägi ilmavalgust CD. Hiljuti kuulsime senikuulmatut luulet ja jällegi kohalikelt autoritelt – see oli EOS-e korraldatud sahtliluule võistluse võitjate autasustamine ning luuleklubi enda taasloomise juubeliõhtu.

Teen veel ühe asjassepuutuva tagasihüppe ajas. Talvel kutsus maavanem Einar Vallbaum enda vastuvõtule Lääne-Virumaa loomeinimesed eri valdkondadest. Rõõm oli seda hulka koos näha ja jõuda järeldusele, et nähtavasti on maavalitsus oma maakonna loomerahva “kaardistanud”.

Pealtnäha võivad need tunduda üksikjuhtumitena, nagu ka näiteks netiraadio.ee ellukutsumine ja mõned muud sarnased sammud üleriigilisel tasandil. Tegelikult aga tasuks neis näha valmisolekut suurema protsessi alguseks, mis võinuks hea tahte korral ehk alata juba kümmekond aastat tagasi, kui hakati rääkima Eesti kultuuripärandi digitaliseerimisest.

Teater, muusika, kino ja kirjandus – neil tuleks netis ühte heita

Olen aga viimased kümmekond aastat olnud seda meelt, et kõik Eesti autorite poolt loodud muusikateosed (vähemalt andmed teadaolevate teoste ja autorite kohta) peaksid asuma ühes avalikus registris sõltumata žanrist, loomise ajast, autori diplomist ja stuudiosalvestuse olemasolust ning olema ühtmoodi otsitavad. Täna on meil mitmeid muusika-alaseid veebikeskkondi, millest igaüks aga toimetab pigem omaette, justkui suletud sahtlis. Või “silotornis”, nagu tavatsevad öelda euroametnikud.

Ühtne register tähendaks, et andmete vaataja saaks igakülgse ülevaate Eesti heliloomingust läbi aegade, saaks pärida mingit üldist statistikat, otsida teoseid ühe või mitme kriteeriumi järgi; saaks teada, kas üht või teist teost on üldse esitatud või millal ja kus on esiettekannet oodata; milliste pealkirjade all on teost veel tuntud (näiteks et Rudolf Tobiase eestikeelne “Eks teie tea” segakoorile on sama mis tema ladinakeelne “Largo” meeskoorile); kas autor lubab arranžeerida või tõlkida … Või avastab keegi kogemata huvitava ja esitamisväärse teose, mida ei teata vaid seetõttu, et metsadetagustest kolmeinimeseküladest ei ole keegi taibanud selliseid teoseid loovaid talente otsida – ning toob teose publiku ette…

Ent muusika ei ole mingi isoleeritud valdkond. Laul on ju tekstiga – olgu siis laul tekstile või tekst laulule loodud. Muusika ja luule (kirjandus) on nagu sukk ja saabas. Filmides kasutatakse ja filmidele luuakse muusikat. Laul või instrumentaalteos võib olla kasutatud teatrietenduses või hoopis ise pärineda ooperist, operetist, muusikalist või balletist. Ja pole mõtet pikalt rääkida kirjanduse, teatri ja kino omavahelistest seostest.

Andmekogu loomine on võimalik, prototüüp olemas. Alustaks Lääne-Virumaalt?

Tegemist oleks niisiis avaliku andmekoguga või andmekogude süsteemiga, mis hõlmaks Eesti autorite teoseid teatri, muusika, kirjanduse ja filmikunsti vallast ning mille iseloomulik omaduste hulgas on andmeseoste paljusus, andmete ristkasutus ja ristviited. Tänase seisuga võin kinnitada, et erinevalt näiteks kümne aasta tagusest ajast on seda võimalik luua vaba veebitarkvara abil. Olen enda jaoks enda veebikeskkonnas loonud ka taolise infosüsteemi prototüübi ning sisestanud sinna peamiselt enda teoseid. Kasutasin selleks veebihaldussüsteemi Joomla ja selle võimsat lisakomponenti Fabrik – rakendusteehitajat, millel on pea piiramatud andmeseoste loomise ja andmete taasesituse-taaskasutuse võimalused.

Keskkond, mille nimi on hetkel “Esituskunstide teoseregister”, asub aadressil www.nurmoja.net.ee/ektr . Kindlasti pole see täiuslik – näiteks muusikateoste liigitamise valikute loomisel tundsin muusikaharidusest tõsist puudust, samuti võib küsitavusi olla andmete struktureerimises. Ja see mitmekeelsus… Teatri ja kino alajaotus on arendamata – need eksisteerivad lihtsalt näitamaks, et nad on sinna mõeldud. Seevastu muusika ja kirjanduse osa on üsna ohtralt sisuga täidetud. Suhteliselt hästi peaks olema lahendatud võimalus esineda avalikkuse ees ainult pseudonüümiga. Tänan Eesti Autorite Ühingu spetsialisti, kes sellele tähelepanu juhtis!

Seega on olemasoleva prototüübiga võimalik tutvuda ning kohalikud viisi- ja värsisepad on teretulnud seda ka katsetama ehk teisisõnu oma teoseid sisestama. Muide, teoseregistri üks väärt omadusi peakski olema see, et kui andmekogude haldajad tegeleksid eelkõige surnud autorite teoste ja muude andmetega, siis elavad autorid saaksid ise oma teoseid lisada ja andmeid hallata ehk teisisõnu lüüa ise kaasa Eesti kultuuripärandi digitaliseerimises. Loomulikult mitte anonüümselt – EKTR-igi saab teoseid lisada ja hallata vaid see, kes on kasutajana sisse loginud ning alustuseks enda isikuandmetega tegelenud. Testijail soovitan seda teha võimalusel kohe alguses ID-kaardiga (kahjuks pole see veel võimalik Mobiil-ID-ga), sest see on mitmel põhjusel kõige mugavam. Lähemad instruktsioonid on saidil kirjas.

Olgu ääremärkusena veel öeldud, et lõin oma registri juurde ka lisavahendi – kontsertide, etenduste ja muude kultuuriprogrammide koostamise tööriista. See leidis edukalt kasutamist ka päriselus, kui valmistati ette Neeme Plutuse raamatu ja CD esitlust. Seegi võtab olulisemad andmed teoseregistrist. Sestap on registris ka nii palju Neeme luuletusi.

Lõpuks – alati küsitakse, kes peaks sellist infosüsteemi haldama? Kui teoseregister oleks üleriigiline, siis poleks siin midagi keerulist. See peaks olema kindlasti riiklik register. Keskne haldaja ehk vastutav töötleja oleks Kultuuriministeerium, sisu haldamine aga toimuks teatri ja muusika osas Teatri- ja Muusikamuuseumis (muusika osas võib-olla ka Eesti Muusika Infokeskuses), kino osas Filmiarhiivis, kirjanduse osas nt Kirjandusmuuseumis ning lisaks elavate autorite endi poolt.

Pilootprojektina oleks arvatavasti kõige mõistlikum alustada Lääne-Virumaalt. Seejärel võetaks registrid kasutusele teistes maakondades ja lõpuks kujuneks välja üleriigiline teoseregister. Kes aga peaks maakonna tasandil asjaga tegelema? Mismoodi selle ellukutsumist korraldada? Minul vastus hetkel puudub. Pean lootma nutikamatele inimestele. Siinmail neid ju ometi leidub.