Unes: kahe tarva hirmuvalitsus ja hukk

Jõudsin juba kartma hakata, et huvitavad unenäod on mu maha jätnud. Aga möödunud öö andis lootust, et kõik pole siiski kadunud! J.N.

Olin mis iganes seltskonnaga mis iganes üritusel kusagil, kus maastik tasahilju kõrgmäestikuks näis arenevat. Meie peatus- ja peopaik oli ühe sellise mäe nõlval tumepruunis puidust hoonetekompleksis. Olime seal sees natuke ringi vaadanud, kui kuulsime hirmsat müdinat ja hädakisagi. Raske oli aru saada, kas see tuli maja seest või õuest. Samas rääkis keegi midagi inimesi ründavast hiigelpullist ja kutsus teisi akna juurde.

Tõepoolest – meist pisut allpool oli õues tohutu suur pull, selleks korraks vist juba maha rahunenud. Vaatasin teda ja mõtlesin, et midagi on nagu tuttavlikku. Tarvas? Väga sedamoodi…

Peagi tuli minu juurde üks naisterahvas meie seltskonnast, kes oli turninud mööda sealset seiklusrada. Ta pani oma videokaamera videot näitama ja rääkis: “Kõlgun mina vaikselt nööride otsas, ronin ja filmin. Kaamera vaatab juhuslikult allapoole – ja mida ma näen?” Samal ajal ilmus ekraanile seesama – keha pruun, sarved pisut heledamad. Vaade oli temale otse ülalt ja tundus, et see naine rippus temast vaid mõni meeter kõrgemal. “Kuule, sul läks ikka hästi, oled elu ja tervise juures,” ütlesin selle peale.

Peagi oli meie kõigi kord üllatuda. Pidime liikuma läbi mingi ruumi, mis, nagu selgus, läks ühest otsast sujuvalt üle laudaks. Ning seal ta seisis, tagumikuga meie poole. Või õigemini nemad – kaks tarvast, üks neist lehm tohutu suurte udaratega. Korraks kargas pähe vallatu küsimus – nii, kes meist lüpsma läheb? Aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Piirded olid küll ees, kuid meil polnud põhjust uskuda, et see metslane tigedaks saades sealtkaudu lahti ei pääse.

Läbisime selle “lauda eesruumi” nii kiiresti kui saime. Hakkasin just ust meie selja taga kinni panema, kui kostus jälle tuttav müdin ning maa värises. Surusin ühe käega ust kinni ja teisega püüdsin haaki ette panna, ehkki mis sellest kasu oleks olnud… 

Meid siiski rünnak ei tabanud. Leidsime ohutu raja ja jõudsime allapoole, mäe jalamile. Meie teada tarvas sinna ei pääsenud. Mäe tipp oli lumine, päike paistis. Heitsime pilgu mäe otsa ja seal – ennäe – olid mõlemad platsis! Nii pull kui ka lehm! Vaade oli aga tõepoolest peaaegu nagu Rakveres vaade Tarva monumendile. Aga see mägi oli mõnevõrra kõrgem. Olgem ausad – need kaks mõjusid seal ülal suursugustena. Unistasin, et nad oleksidki skulptuurid.

Järgnev elamus aga kaalus kõik muu üle.

Mööda mäeharja tulid tarvapaari poole eite-taati, mõlemad pööratud nahaga kasukates. Nad olid hiiglased! “Nemad ongi vist omanikud või vähemalt talitajad,” sosistas rahvas. Habemik taat, allalastud kõrvadega läkiläki peas ja lai naeratus näol, astus kasukahõlmade lehvides tarvaste vahele ja… haaras nad kaenlasse! Jõllitasin toimuvat, suu lahti. Vanamees naeris nii, et mäenõlvad vastu kõmasid ning tegi oma baritonaalse “ha-ha-ha” saatel (kas tõesti Kangro naer?) selliseid liigutusi, nagu valmistuks kuuli tõukama või vasarat heitma. Endal ikka tarvad kaenlas.

“Mida tonti! Kas ta selleks neid kasvatabki, et inimesi terroriseerida? Ja nüüd, kui tarvas tavalisel moel meile ligi ei pääse, kavatseb ta nad mõlemad meie sekka visata?” jõudsin mõelda – ent võisin kohemaid kergendatult ohata.

Vanamees tegi paar aeglast ringi, kuid kaotas tasakaalu ja kukkus ühes oma tarvastega kolinal mäest alla, teisele poole nõlva.