Minu 2011 vol. 1 - ekskursioon Saksa aega ja piilumine esimesse NL aastasse

Leidsin lõppeval aastal internetiavarustest üles dr. Hjalmar Mäe mälestused Saksa okupatsiooni ajast (ja mitte ainult), samuti suurteose “Eesti rahva kannatuste aasta”. Hiljaaegu seadsin sammud raamatukokku ja laenasin veel Oskar Angeluse mälestusteraamatu takkapihta. Nende ja mitmete muude allikatega (internetis) tutvumise tagajärjel muutus oluliselt “värvilisemaks” minu senine kahvatu või lausa valge laik Eesti ajaloos. Esimesest nõukogude aastast meenutatakse ju tänapäeval pelgalt 1940. aasta suvesündmusi ning 1941. aasta küüditamist. Järgneva aja käsitlused keskenduvad sõltuvalt käsitlejast kas sõjasündmustele või siis okastraaditagustele asjadele.

Samas on selge, et rohi kasvas ka aastatel 1940-41 ja 1941-44. Ning Eestis toimus asju, millel võis küll olla otsene seos okupatsiooniga, ent mitte tingimata võõrvõimude repressioonide või vabadusvõitlusega. Olgu siis tähtsates kabinettides, tänaval või kultuuritemplites.

Eesti rahva kannatuste aasta - netiväljaanne

Saksa okupatsiooni aja vaieldamatult hea külg oli see, et eestlastel jätkus piisavalt aega talletamaks mälestusi esimesest nõukogude okupatsiooni aastast. Mälestused olid ju toona värsked ning inimestel meeles sellised üksikasjad, mida aastakümneid hiljem poleks ehk enam mäletatudki. Selles mõttes võib "Eesti rahva kannatuste aastat” pidada vägagi väärtuslikuks. Pealkiri, just see “kannatuste” võib küll jätta väära mulje, nagu vaataks neist ridadest vastu vaid must masendus. Tegelikult pole seal kitsi oldud ka päris lõbusate seikadega. Kasvõi muidu haudvaikse teatripubliku (oli 14. juuni õhtu 1941) naerukrambid, kui ühe etenduse naistegelane tuli lavale täpselt samasugustes riietes ja valge baretiga, nagu need nõukogude mammid, kes toona uudse nähtusena Tallinna tänavapilti olid ilmunud. Rääkimata juba maiparaadietendustest ja muust nõukogude koomikast.

Rahvussotsialistlikust propagandast raamatus pääsu pole, kuid õnneks eristub see tervikust üsna selgelt. Rahvussotsialistliku Saksa režiimi püha lehm oli juutide vihkamine ning sellega pidi ka raamatu koostaja arvestama - tõstma juutide rolli nõukogude võimu kehtestamises ja võimu kuritegudes esile nii palju kui võimalik ning loomulikult vaikima sellest, et 14.06.41 küüditati 10% Eesti juutidest ning otse loomulikult mitte iitsatama, et veel 28. augustil 1941 (!) mõisteti rühm sioniste süüdi “katses luua Palestiinas kodanlik riik” ning kaks süüdimõistetut hukati. Samas ei ole põhjust arvata, et raamatus oleks mindud otseselt valetamise teed. Võimalik, et need inimesed, kellest jutt on, neid tegusid ka tegid.

Isegi kõik raamatus mainitud juudid ei esine hävituspataljonlastest röövlitena või muidu kurjuse kehastusena. Näiteks kultuuritegelane (Aleksander?) Viner, kes pidi ette valmistama Eesti kunstidekaadi Moskvas. Justnagu halvustavas toonis märkused tema aadressil on läbinähtavalt “poliitkorrektne kombetäitmine”. Tema loo sisu aga iseloomustab pigem nõukogude süsteemi kui juuti. Lugu oli järgmine: kõigepealt olevat tema Eestisse tulnud eelarvamusega, nagu oleks tegemist mingi mahajäänud kolkaga, kuid siinset kultuurielu ja kaubandust nähes sattunud hoopis suurde vaimustusse ning hakanud väga tihedasti Tallinna külastama. Too asjaolu äratanud aga punavõimude tähelepanu. Vinerile pandud igaks juhuks üks “seltsimees” abiks ja püsivaks saatjaks. Pärast “kaaslase” ilmumist oli Vineri suhtumine Eesti kultuurielusse otsekui nõiaväel kriitiliseks muutunud… Tüüpilise kultuuritegelase argipäev Stalini-aegses NSV Liidus.

Võin veel lisada, et ma ei tea muud allikat, mis vahendaks nii põhjalikult juuniküüditamises osalenute mälestusi toimunust, sealhulgas sellest, kuidas nemad küüditamisse kaasati. Aga ülejäänu jätan lugejale avastamiseks. Ja lugeda on üksjagu.

Kolmas Reich Mäe ja Angeluse mälestustes: iseenda oksa saaginud globaalne intriigipesa

Küsite kindlasti, et kuidas muutis minu suhtumist Saksa aega tollase Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe ja sisedirektori Oskar Angeluse mälestusteraamatute lugemine?  Vastus: sinna ja tänna. Mulje, et saksa-aegsed olud olid justkui läbilõige nõukogude aja erinevates perioodidest, jäi üldiselt püsima. Aga üllatusi polnud vähe. Alljärgnev on mulje eeldusel, et kõik raamatutes kirjapandu vastas tegelikkusele.

Poliitiline tsensuur oli lõdvem, kui seni olin arvanud. Kõige hämmastavam tundus, et natsi-Saksa süsteemis oli olemas vabadus kõrgemalt poolt tulnud korraldustele vastu vaielda, nendega mitte nõustuda. Et Karl August Hindrey, kes oli kõrge SD-lase von Seefeldi kõne tõlkides sihilikult koomiliseks moonutanud, pääses koguni arreteerimisest. Et Estonia teater sai vaatamata Vene autorite mängimise keelule ikka edasi mängida Tšaikovski “Luikede järve”… NSVL-s, iseäranis muidugi Stalini ajal ei oleks sarnased “sigadused” eales kõne alla tulnud.

Teisalt teadsin küll, et Saksa okupatsiooni aegses õigussüsteemis valitses teatav bardakk, aga selle kõrval, mida ma neist raamatutest lugesin, tundus nõukogude süsteem oma käsuliinidega vaat et maailma lihtsaim ja arusaadavaim! Jääb vaid imestada, kuidas suutis kuus aastat sõda pidada ja vallutatud maid hallata riik, kus valitsevate asutuste aur kulus tooli äratõmbamisele üksteise alt, kus käsuliinid jooksid tihtipeale risti üle üksteise ning kus loodi võimustruktuure selleks, et tõestada nende saamatust.

Kolmandaks - rahvussotsialistlike okupantide suhtumine nii kirikusse kui ka omandiküsimusse okupeeritud ida-aladel ei erinenud mitte millegi poolest punaste okupantide omast. Mingeid iseseisvusaegseid omandisuhteid Eestis sisuliselt ei taastatud. Vähe sellest – nagu selgub, oli juhuseid, kus Saksa võimu esindajad põhjendasid omapoolseid vara sundvõõrandamisi Nõukogude seadustega! Ma poleks uneski osanud tulla selle peale, et kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann mingis oma kirjas tsiteerib üliagaralt Leninit ja Stalinit ning viitab NSVL põhiseadusele…  Olnuks tollases ajakirjanduses olemas rubriik “Kabinetis sündinud”, siis saanuks sellest kirjast rubriigi põhihitt. Oskar Angelusel igatahes oli taipu see igaveseks ajaks meie ajaloolisesse mällu talletada ning juristidele lõbusat lugemist pakkuda. Tutvuge ja veenduge.

Ning eeldades, et Hjalmar Mäe midagi juurde ei luuletanud, jääb vaid imetleda tema intrigaanivõimeid ja šantažeerimisoskust, mis aitasid tal vaatamata tema olematule võimule mõningaid sakslaste lollusi Eestis ära hoida ning sealjuures veel ellugi jääda.

Need kaks raamatut – Hjalmar Mäe “Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi” ja Oskar Angeluse “Tuhande valitseja maa. Mälestusi Saksa okupatsiooni ajast 1941-1944” - erinevad teineteisest niivõrd, kuivõrd esimeses on poliitiku ja teises ametniku mälestused. See peaks mõndagi ütlema nii stiili, teemaderingi kui ka nö inimlike momentide rohkuse, emotsionaalsuse ja huumori osakaalu kohta. Näiteks kui Angeluse raamatu värvikaim osa on eespool viidatud “kabinetis sündinu”, siis Mäe raamatu “kirss tordil” on peatükk Johannes Kaarepist – erakordsete ennustajavõimetega mehest, kes enda sõnul vahendas teateid Jumalalt ning kes pääses ainsagi kriimuta nii NKVD kui ka Gestapo ülekuulaja käest. Ja veel - meile, kes me ikka aeg-ajalt Google abil tõlgitud kirjadega kokku puutume, on huvitav teada, et see ei kujuta endast midagi uut siin päikese all. Samalaadseid tõlkepärleid sündis juba Saksa ajal, Google tõlkemootori aset täitsid toona Kolmanda Reich'i kontoritibid kohusetundlikult sõnastikke lapates. Kahjuks pole Mäe raamatus (vähemalt selle netiversioonis) originaalteksti ja selle tõlget, mille tagasitõlkega saksa keelde oli ta naerutanud von Roques'i ja teisi ametimehi.

Sõltumata sellistest erinevustest kumab aga kummastki raamatust rohkem või vähem läbi sarnane tõdemus – natsid jätsid kasutamata võimaluse näidata end Vene võimu all olnud ikestatud rahvastele tsiviliseeritud päästeinglina ja saada endale motiveeritud liitlasi, rippudes selle asemel kiivalt oma rahvustega seotud kinnisideede küljes, lahterdades neid igatpidi ning keelates üldse rahvusluse kõigile teistele peale sakslaste. Rahvussotsialistlik Saksamaa tegi seega ise kõik endast oleneva, et okupeeritud idaalade elanikud neile selja (ja mõnel pool relvad nende vastu) pööraksid ning et Saksamaa sõja kaotaks.

NSV Liidu lagunemine ja sellele eelnenu näitas, et sakslaste sellisest kogemusest polnud vähemalt Kreml küll õppust võtnud. Ja kas seda tänanegi Kreml suudaks? Impeeriumid kipuvad ikka ühele ja samale rehale astuma.