Minu 2011 vol. 2 ehk projektipressiesindaja-heliloomprogeja

Aasta esimesel poolel käisin tööl ja tegin tööd. Aasta teisel poolel ei käinud tööl, aga mingit tööd tegin ikka. Ei, ma ei hakka filosofeerima teemal “käia tööl või teha tööd” ja et kuidas üks ilma teiseta hakkama saab. Lihtsalt vaatan enesekeskselt tagasi.

Punktöine poolaasta

Igapäevane pressiesindaja töö on minu jaoks teadagi läbitud etapp. Samas on asju, mis võivad selle töö ka sellisel juhul huvitavaks muuta. Kuna lokkas Euroopa Kultuuripealinna aasta, mis tõi Rakverre endaga II Punk Laulupeo, siis sai mulle selle pressiesindajana osaks funktsioone, mida ma varem polnud pidanud täitma. Nii tuli mulle ka kohustus tegelda ajakirjanike akrediteerimisega Punk Laulupeole. Sarnasest tegevusest olen varem mõnel juhul lausa kõrvale hoidnud. Kardan, et olen liiga jäik, kui mulle tundub, et akrediteerimise taotleja on sedapuhku pigem “turist”. Teiseks vajadus mingeid nimekirju koostada… oo õudust.

Õnneks külastas mind päästev idee, mis vabastas mu liigsest tehnilisest tööst ning sünnitas tänapäevale kohase lahenduse. Meisterdasin valmis pressi akrediteerimise süsteemi internetis. Kuna akrediteerimise taotlejad täitsid veebivormi, siis koostasid nad sisuliselt kõik kamba peale tabeli, mis peopäeval lihtsalt välja trükiti ja akrediteerimistelki viidi. Taas oli kasu sisuhaldussüsteemist Joomla! ja selle tublist lisakomponendist Fabrik.

Kõige selle juures jõudsin veendumusele, et ajakirjanduse teavitamine akrediteerimisvõimalustest oli vist üldse kõige tõhusam osa kogu PR-kampaaniast. Jõudsin enne pidu veel tõsiselt põdeda ja kiruda seda, et minu välispressiga suhtlemise oskus piirdub sisuliselt vaid keeleoskusega ja et mulle Välisministeeriumi veeb liialt hilja meenus, mistõttu ma suure osa ajast “jalgratast leiutasin”, otsides kontakte kust juhtus. Seda rõõmsam olin aga nähes lõiku Punk Laulupeost Euronews’i rubriigis “No comment”. Minu ajutine “uus tulemine” Rakvere LV-s sai niimoodi meeldiva punkpunkti.

Korraks tuli siiski veel “tulla”. Olude sunnil pidin lülituma Rakvere kriisimeeskonda ja jõulutormiga seotud pressiteateid koostama, olles ise küll Tallinnas. Imelik oli kirjutada uudise alla, et “ma ei ole küll LV pressiesindaja, kuid olude sunnil olen praegu protsessi kaasatud”. Aga eks seda juhtu paremateski perekondades.

Väsimatu koodiõpilane ja läbikukkunud e-töötu

Õppides kasvab isu. Olin oma teoseregistri saidil välja töötanud etenduse kava koostamise tööriista. Seda sain lausa päriselus proovida, päris kava kokku pannes. Üht-teist õnnestus paremaks mudida teoseregistris endas, iseäranis otsingusüsteemi. Sain ka näiteks selgeks, et sait töötab palju kiiremini, kui osast keeruliste ja mahukate päringutega saadavast infost luua andmebaasis endas vaateid (nö pseudotabeleid) ja php poolseid päringuid läheb oluliselt vähem vaja. Nojah, kui paljukest te sellest aru saite, mis ma siin kirjutasin... Andsin vabatahtlikuna ka oma esimese panuse Fabriku koodi arendamisse (versiooni 3, kasutamiseks J1.7-ga). Ei hakka teid detailidega koormama.

Paradoksaalne, aga kõige selle kõrval ei tulnud mul midagi välja katsest testida e-töötukassat tema kõikide võimalustega. CV tegin küll valmis, isegi kahes variandis (üks polegi otseselt tööalane, vaid nö loominguline), aga kui lõpuks oli põhjust teha töötupäevikusse sissekanne, siis selgus, et olin mingi tähtaja maha maganud ja nüüd ei saagi seda kasutusse võtta. Võimalik artikkel “Kas on kerge olla e-töötu?” jäigi pelgalt ideeks. Mida sa kirjutad, kui üks funktsioon on testimata jäänud.

Aasta lõpus õnnestus aga üllatada mälumängukaaslasi. Jällegi oli mängus Joomla!+Fabrik. Võistkonna “Neljapäev” tarvis valmis veebileht selleks, et mälu jääks alles. Teisisõnu – et kõik küsimused ja vastused talletuksid töö käigus ka ajaloo tarvis, mis hoiaks ära juba esitatud küsimuste kordamise ning et mängu ettevalmistamiseks oleks võimalikult mugavam töökeskkond olemas.

Heliloomne august ja muu kultuuriaasta

Sain 2010. aasta troopilisel suvel teatava loomingulise hoo sisse. Mäletan, et paar olulist ideed sündis augustis, ent need jäid toona toppama ja laagerduma. Tänu ühele rahvusvahelisele konkursile ja selle tähtajale suutsin alles märtsis ületada surnud punkti ning kirjutada valmis “Sanctuse”. Konkusile ma seda siiski ei saatnud, sest nagu lähemal uurimisel selgus, oodati seal teoseid topeltkvartetile, “Sanctus” aga on mõeldud kõike muud kui väikesele koosseisule…

Muide, suurema osa oma tööst “Sanctusega” tegin 5. märtsil. See on Neeme Plutuse surma-aastapäev. Selline aastapäev, mida vähemalt mina ei saa käsitleda lahus loomeprotsessist. Olen nüüd siis juba kahel aastal seda tähtpäeva märkinud kas enda varasema loomingu korrastamisega või siis tööga mõne päris uue teose kallal. Tunnen siis hinges rahu ja mõte liigub. Vaimulik “Sanctus” sobis sellesse päeva veel eriti. Rääkimata kammerkoori Solare repertuaarist. 4. septembril oli esiettekanne Kolmainu kirikus festivalil VaiMus.

Maikuus esitleti Neeme plaati ja luuleraamatut. Sekkusin protsessi, etendades muusikuid ja poeete ühendavat lüli esitluse kava koostamisel ning pakkusin laulu “Rahu” Ahti Bachblumile ja bändile esitamiseks. Enamus selle tekstist on Neeme kirjutatud. See oli meie loomingulise koostöö esimene vili. Lisaks sai meie viimaseks jäänud ühislugu “Looda ja armasta” orkestrihäälse fono. Solare laulis seda lugu ning katsetas end lisaks veel kõnekoorina.

Nädal enne esitlust toimus emadepäeva kontsert. “Lase lapsel laulda” oli projekt, mille käigus koguti Virumaa viisimeistritelt seni avaldamata lastelaule. Minu “Riidekapikolli” esitas Felix Verlin, kes laulis ja mängis pika flöödisoolo maha. Tagantjärele mõeldes – jah, oleksin võinud õige vähekene kiirema tempo märkida.

Järgnes punk, siis noorte laulupidu, siis jupp aega vaikust…. ja siis augustitorm, mille eest pean jällegi Neemet tänama. Tema luuleraamatus oli kohti, mis mulle esimesel lugemisel silma hakkasid. Nüüd võtsin raamatu uuesti kätte – ja järsku oli selge, mis peab saama ühest teemast segakoorile instrumentaalsaatega, mis sündis augustis 2010. Mitte “Oma valgust mu tuppa tood”, nagu tööpealkiri, vaid “Lähen üle vee”. Ja kus siis hakkas veel tulema. “Ujun vaikselt” ja “Kevad” meeskoorile, “Väljun” segakoorile, lisaks veel vaimuliku tekstiga “Dominus vobiscum” meeskoorile... Pluss hunnik ideid, millel pole praegu nimegi. See hunnik tahtis kasvades mu enda alla matta.

Augustitormi tagajärgedega tuleb vist veel tükk aega tegelda. Ka pealkirja kandvatega, sest ka need võivad vajada veel pisiviimistlust, ehk juba õige pea. Asusin nimelt koostööle muusikakirjastajaga. Loodan, et käivitub projekt, mille tuules saavad lisaks mulle ka teiste siinsete autorite tööd veidi laiemat levikut. Pean aga ikkagi enda töödest alustama.

Praegu olen paraku rohkem silmitsi hoopis detsembritormi tagajärgedega, mis olid üsna valusad. Või oli see karistus “saatanlike” värsside eest (“Nälkjad”), millega oma isiklikule loomeaastale punkti panin?  Kõrvakuulmine ikkagi õnneks taastub tasapisi, aga aastavahetusel oli see kaduvväike ja valu suur. Probleem tipnes pealegi ühe kummalise vahejuhtumiga, kuid see jääb juba alanud aastanumbrisse.