Peegeldaja: Ühtne palgajuhend avalikule sektorile ja miinimumpalk kui inflatsioonipidur

Alles see oli, kui eesti rahvas pani pead kokku mõttetalgutel ning ühes grupis oli kõneks võimalik palgareform avalikus sektoris. See hõlmaks mitte ainult riigi ja KOV asutusi, vaid ka avalik-õiguslikke institutsioone ning riigi ja/või KOV osalusega äriühinguid ja sihtasutusi. Nüüdne protestilaine annab enam kui küllaga põhjust selle teema juurde tagasi pöörduda.

Sellel palgajuhendil oleks mitu eesmärki. Esiteks vältida lihttööjõu alatasustamist ja juhtide ületasustamist. Teisisõnu – hoida mõistlikke palgaproportsioone. Infoks võin öelda, et näiteks Euroopa Parlamendi saadikute töötasu on ca 5,6 Prantsusmaa miinimumpalka. Teiseks eesmärgiks on väärtustada õiglaselt teatud elukutseid – selliseid, mis tegelevad inimese, tema eluks ettevalmistamise, tema abistamise, tema elu ja tervise kaitsmisega. Kolmandaks kaotada ära põhjendamatud palgakäärid avaliku sektori asutuste vahel. Neljandaks siduda kõik avaliku sektori palgad miinimumpalgaga. Riigijuhi heaolu sõltugu lihttöölise heaolust, kõrgepalgaline olgu huvitatud võimalikult suuremast miinimumpalgast. Viiendaks on ta piisavalt lihtne – koefitsendi 12√2 (kaheteistkümnes juur kahest) astmed tähendavad lisaks kindlatele proportsioonidele seda, et osa selle astmestiku palkasid on täpselt 2, 4 või 8 miinimumpalka.

Palgajuhend võiks samas olla ka miinimumpalga kehtestamise dokument ning mitmete teiste miinimumpalkade kokkulepe. Juhtide maksimummäärad kehtiksid ainult avalikule sektorile, üldkohustuslikud oleksid vaid töötajate miinimummäärad (näiteks kõrgharidust eeldavate ametikohtade miinimum). Ent kui tal ka seda funktsiooni ei oleks, aitaks see ikkagi kasvõi noorel inimesel oma karjääri planeerida. Perspektiiv saada põdura vanuri põetamise ja pissitamise eest samamoodi tasustatud nagu soojal kohal kusagil ministeeriumis peaks panema mõnegi noore mõtlema…

Neis kahes tabelis on toodud erinevad miinimumpalgamäärad. Kummalgi juhul on eeskujuks Soome majahoidja palga miinimum. Esimene tabel toetub SKT-le turuhindades inimese kohta kuus (miinimumpalk on sellest 44,713%), teises aga on miinimumpalk õiglase ostujõuga, st võimaldab Eesti hinnataseme juures samal määral samu hüvesid mis Soome majahoidja miinimum.

Kuna kõige uuemad SKT andmed Eurostatis on 2010. aasta kohta, siis arvutasin välja tollase seisuga sobiva palgamäära ning lisasin kahe viimase aasta inflatsiooni. Tulemuseks sain 430,34 eurot kuus. Selline peaks meil olema nö SKT-põhine miinimumpalk. Õiglase ostujõuga miinimumpalga sain jagades Soome majahoidja miinimumi Eesti ja Soome hinnatasemete suhtega (jällegi 2010. aasta seis) ning lisasin kahe aasta inflatsiooni. Tulemus – 816,03 eurot kuus.

Palgasaaja seisukohast oleks muidugi ideaalne minna nii kiiresti kui võimalik üle õiglase ostujõuga miinimumpalgale ning kui see on tehtud, siis panna miinimumpalk sõltuma inflatsioonist. Miinimumpalga läbirääkimisi oleks sel juhul vaja vaid teatud aastate tagant, näiteks iga viie aasta tagant. Sel juhul oleks miinimumpalgal ühtlasi inflatsiooni pidurdav roll. Kes see ettevõtjatest ikka tahaks olla miinimumpalgamootor? Samas – võin küll eksida, aga teoreetiliselt tuleks sel juhul vist mõneks ajaks palgad võrdsustada ning aja jooksul neid sammhaaval diferentseerida.

Majandusele ja palgasüsteemidele oleks ehk väiksem šokk esimene variant, kus miinimumpalk ja seega kõigi maksumaksjapalgaliste palk sõltub SKT-st. Juhul, kui majandus kasvab hindadest kiiremini, siis jõuab ka miinimumpalk sel moel õiglase ostjõuni. Võib-olla tuleks kõne alla ka selline variant, et 1) minnakse kiiresti üle õiglase ostujõuga miinimumpalgale, 2) uus miinimumpalk muutub vastavalt inflatsioonile 3) miinimumpalka kergitatakse täiendavalt juhul, kui ta jääb alla 44,7% ühe kuu keskmisest SKT-st inimese kohta.

Muide, needsamad palgaproportsioonid oleksid heaks aluseks ka tulumaksusüsteemi muutmisele. Nimelt olen jätkuvalt seisukohal, et ka tulumaksuvaba miinimum ja võimalikud maksuastmed peaksid olema seotud miinimumpalgaga. Maksuvaba miinimum võiks olla 35% miinimumpalgast. Juhul, kui kehtestatakse astmeline tulumaks, siis võiksid astmed olla esialgu järgmised – tuluosa maksuvabast kuni 2 miinimumpalgani 20%, tuluosa 2-4 miinimumpalka 28% ja 4 miinimumpalgast ülespoole jääv tuluosa 40% . Jääks ka võimalus teha üks madalam aste juurde, näiteks kuni 1,4 miinimumpalgani 14%. Võimalik, et teen selle kohta ka kunagi ilusa värvilise tabeli.