La Digue–pool on metsik, pool on suvilaküla

Praslini saare väiksem kaaslane La Digue tundus huvitav muu hulgas selle tõttu, et mitmed kohad ja vaated tekitasid kummalisi paralleele Eestiga. Saare lääneküljel asuv suvituskülake oli justkui mingi sümbioos Võsust ja Vääna-Jõesuust. Ühes rannaäärses metsatees oli ka midagi käsmulikku või üldse midagi sellist, mida esineb üsna tihti ka Eesti põhjarannikul.

Mida näeb La Digue’il, aga mitte Eestis, on näiteks tänaval inimesi sõidutav härjarakend.

 

Sadamast majutuskohta oli umbes veerand tunni tee. Tegelikult võttis see pisut enam aega, sest meil olid ju kohvrid ja kotid ühes. Ent vahemaa ei tundunud nii pikk olevat, et me pidanuks tingimata kedagi endale vastu kutsuma. Oli 9. märts. Maandusime võõrastemajas Zerof. Esimesel korrusel oli kauplus, restoran ja rattalaenutus, teisel hotellitoad.

Umbes 10-15 minuti tee oli ka lähimasse mereranda, kust avanes kaunis vaade Praslini saarele, eriti just päikeseloojangu aegu. See, kes parasjagu ei supelnud, võis jälgida väikeste valgete krabide toimetamisi sama valgel liival. Videosse jäi ka üks suurem, roheline krabi, kes ennastsalgavalt auku liiva sisse kaevas, töötades nagu väike masin.

10. märtsil võtsime eesmärgiks käia ära kohas nimega “Belle vue” (Ilus vaade) 333 meetri kõrgusel merepinnast. Avanenud vaade andis hea ettekujutuse – mis oleks siis, kui Suur Munamägi asuks mere ääres? Või kui näiteks Eesti läänerannikule – miks mitte Riguldi ja Roosta kämpingu kanti – rajataks tehismägi, mis kaitseks mereranda külmade põhja- ja idatuulte eest ning mis oleks umbestäpselt Suure Munamäe kõrgune?

11. märtsil rentisime jalgrattad lootuses avastada saare idakallast. Paraku (puudulik kodutöö, mis teha) selgus ühel hetkel, et kui tahta sellist retke teha piki mereäärt, siis peab olema alpinist.

Samal päeval sain üle mitme päeva internetti – kasutasin ühe internetikohviku teenuseid. Aeg-ajalt katkenud ühenduse kiuste sain selleks hetkeks mõned olulised asjad aetud. Õhtul rattaretkelt naastes avastasin, et olin kuhugi kaotanud mobiiltelefoni kaabli. Kell oli pool kaheksa õhtul. Hüppasin uuesti ratta selga, näitasin endale taskulambiga teed ning sõitsin sama internetikohviku juurde. See oli veel lahti! Ütlesin, et võisin siia ühe kaabli unustada. “Jah, me leidsime ühe ja korjasime ära,” vastas teenindaja ning ulatas mulle tuttava kaabli.

Nii et sellega läks hästi. Taskulamp aga ei pidanud paraku katsumusele vastu. Teed ei ole La Digue’il just laudsiledad – löökauke nende suvemajade vahel polnud teab kui palju, aga tee kippus kohati lainetama. Umbes paarsada meetrit enne internetikohvikut ütles lambil jaks üles.

Selsamal päeval avastasin La Digue’I suurima ohuallika. Need on sõiduteed, mis on kohati enamgi kui meetri võrra muust pinnast kõrgemad, kuid ilma mistahes ääriseta ning sealjuures üsna kitsad. Mitmel korral ei puudunud palju, et oleksin sellisest teeservast alla sõitnud. Öösel magama jäädes kangastuski mulle korraks unes, et hakkan jalgrattaga sõitma mööda umbes 20 cm laiust müüri, kummalgi pool kuni puulatvadeni kümmekond meetrit tühjust. Pea hakkas ringi käima, ütlesin “Oh shit!” ja ärkasin üles.