Minu küsimused: see, mida loodan ise käsitleda mõttetalgutel

1. Valitsemiskultuur - Kuidas muuta töötasustamine avalikus sektoris ja üldse Eestis õiglaseks?

Põhipostulaadid

Avalikul sektoril peab olema ühtne palgasüsteem ja -skaala

• astmed 0-36 (0-astme nimi on aluspalk)
• iga aste erineb eelmisest 12-nes juur kahest korda
• kõrgeim aste = 8 aluspalka (president)
• kõrgharidusega spetsialisti ning sotsiaaltöötaja, pedagoogi, politseiniku, päästja ja sõjaväelase miinimum on 2,99 aluspalka

Aluspalk - alampalk või midagi muud?

• osa avaliku sektori palkadest (näiteks Rakvere Linnavalitsus) toetub alampalgale ja muutub koos sellega
• osa avaliku sektori palkadest toetub keskmisele palgale, mis tekitab vilistava raadio efekti
• alampalgale toetumine on õiglasem, aga
  • alampalk on Euroopa mastaabis liiga madala ostujõuga
  • palgaskaalad on liiga väljavenitatud - täna on nt Rakvere linnajuhtide palk Euroopa mastaabis normaalne ja seda on ka Tallinna linnapea palk, aga alampalga suhtes ebanormaalselt kõrge
  • kui alampalk omandab normaalse ostujõu ja proportsioonid säilivad, siis muutuksid linnajuhtide palgad nt Rakveres ebamõistlikult kõrgeks (kas Lääne-Euroopas on linnapead, kelle palk on 9 miinimumpalka ehk 190 000 EEK kuus?)
• õiglane alampalk oleks mõne Lääne-Euroopa riigi alampalk jagatud hinnatasemete erinevusega (vaata ka siit xls failina)- näiteks Belgia alampalk 1387,49 EUR ehk 21 709,50 EEK jagatud 1,4867-ga = 14 602 krooni ehk 933,24 EUR - sellisel palgal on Eesti tingimustes täna Belgia alampalga ostujõud
• alampalgaga tuleb tegelda, sest selle väiksus kahjustab Eesti mainet

Ühtse palgaskaala tase: kaks äärmuslikku varianti samade proportsioonidega

• “populaarne lahendus”
  • aluspalk=ametlik alampalk
  • eeldab, et tänased juhid on ilmselgelt ülemakstud
  • võib tõusta inflatsioonist kiiremini, sest nii võib toimuda alampalgaga
  • lihtne lahendus oluliseks kulukärpeks
  • kärpimise tõttu lihtne teostada
• “õiglase ostujõuga lahendus”
  • aluspalga ostujõud = Belgia alampalga ostujõud (strateegiline alampalk)
  • eeldab, et lihttöölised ja tavaametnikud on ilmselgelt alamakstud
  • ei tõuse inflatsioonist ei kiiremini ega ka aeglasemini
  • tõuseb keskmisest palgast aeglasemini
  • suurendaks avaliku sektori palgakulusid lihtametnike ja –tööliste osas (palkade kasv lakkab olemast probleem)
• “kompromiss”
  • aluspalk võib olla kahe äärmuse vahel, ent samade proportsioonidega – kui süsteemi lihttöölise palk on x, siis sama süsteemi kõrgharidusega spetsialisti palk peab olema vähemalt 2,99*x

Rakendamine eri institutsioonidele

• kohe kõigile üks ja ainus
  • lihtne ja läbipaistev, kõik on võrdselt koheldud
  • “populaarne” tähendaks mitmel pool olulist kulukärbet, võimaldaks luua vajalikke ametikohti
  • “euroõiglane” kaotaks kohe nn. kasvutempo probleemi, kuid poleks paljudele omavalitsustele ilma riigi toeta jõukohane
• riigiinstitutsioonidele üks ja ainus, omavalitsustele ja avalik-õiguslikele institutsioonidele vabadus valida tase
  • keerukam ja vähem läbipaistev erisuste tõttu
  • jõukohasem väikestele omavalitsustele
  • säilib ebavõrdsus, ehkki pikemas perspektiivis väheneb ja kaob
  • “populaarse” skaala korral palgatase “solidaarsem” muu rahvaga

Paralleelsed tegevused

• strateegilise alampalga (SAP) määratlemine (nt eespool pakutud Belgia AP ostujõuga summa)
• alampalgastrateegia väljatöötamine viimaks alampalga SAP tasemele - sõltumata euro kasutuselevõtust
• alternatiiv võimaluse korral: kiire palgareformi väljatöötamine, mis viib alampalga SAP tasemele üheaegselt rahareformiga

Universaalne kohaldatavus

• üldkohustusliku palgamiinimumide tabeli staatuse andmine
  • pärast alampalga jõudmist SAP tasemele
  • kohe (toetudes alampalgale)

“Tõlge” lihtsasse loosungite keelde

Ettepanekud

• Riigikogu liige = 6 kärulükkajat
• Minister = 7 kärulükkajat
• President = 8 kärulükkajat
• Akadeemik = vähemalt 8 kärulükkajat
• Kõrgharitud spetsialist = vähemalt 3 kärulükkajat
• medõde, kasvataja, hooldaja, võmm, pritsimees, sõjaväelane = vähemalt 3 kärulükkajat

Tõdemused ja küsimused

• Europarlamendi liige Strasbourgis = 5,68 Prantsusmaa kärulükkajat*.
  Riigikogu liige Tallinnas = 12,1 Eesti kärulükkajat. Kaks korda rohkem tööd?
• Pariisi linnapea = 6,43 kärulükkajat**
  Tallinna linnapea = 11,82 kärulükkajat. Nii palju vastutusrikkam?

* – 7500 EUR vs 1321,02 EUR (samasuguse suhtega Eesti alampalka oleks Riigikogu liikme palk 24696,80 EEK)
** – 8500 EUR vs 1321,02 EUR

2. Mobiilsus ja transport - Kuidas soodustada turismi Eesti ja Kesk-Euroopa vahel?

Eesti ja Kesk-Euroopa riikide (Poola, Saksamaa, Tšehhi, Slovakkia jt) vahel liigeldakse praegu kas maanteid pidi või lennukiga. Seega kas ebamugavalt ja vähem atraktiivsel moel või siis kallilt. Meritsi saab sõita suveperioodil, ent Tallinki laevaliin viib ainult Helsingist Rostocki, mis on mugav pigem neile, kes edasi läände suunduvad ning sealjuures üsna kallis.
Otsese ja mugava reisirongiühenduse puudumise tõttu pole siia viitsinud tulla ilmselt paljud "seljakotituristid" Kesk- ja Lääne-Euroopast. Seetõttu on reisirongiühendus muu Euroopaga teema, mida kõik kolm Baltimaad peaksid tõsiselt võtma.
Leedu ja Saksamaa vahel on hästitoimiv laevaliin Klaipeda-Sassnitz, mis jätab ära mõttetu tiirutamise ümber Kaliningradi oblasti. Eestilegi kuluks ära lühem laevaliin Kesk-Euroopasse kui seda on täna (Tallinn)-Helsingi-Rostock.

Kuidas muuta reisirongiliiklus euroopalikuks?

Omades rongiga Euroopas reisimise kogemusi tean üsna hästi rongisõidu eeliseid ja seda, kuhu meie raudtee võiks areneda nii rongide endi kui ka raudtee osas. Lisan ka siia tutvumiseks ja mõtteaineks http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/ReisirongiEuroopa
Minu mõtted: ümberistumiseta Euroopasse

Esimeses etapis - Balti koostöös ja tõenäoliselt EL struktuurifondide toel rajada Euroopa rööpavahega põhja-lõunasuunaline (elektri)raudteevõrk, mis on sobiv tänapäeva kiirrongidele
See loob olukorra, kus vajadusel saab rongiga sõita lühikese ajaga Tallinnast Varssavisse, Berliini, Prahasse või mujale ja sealt Tallinna ilma vajaduseta oodata ratastevahetust Leedu-Poola piiril. Eeldatavasti oleksid raudtee projekteerijad ja ehitajad neist maadest, kus selline võrk eksisteerib ning seega võib kindel olla töö kvaliteedis

Teises etapis – riigisisene (elektri)raudteevõrk Euroopa rööpavahega
Sellise võrgu väljaehitamine võimaldab varustada meie raudtee siseliinid korralike rongidega ilma et neile tuleks eritellimuse korras Vene rööpavahega sobivaid rattaid tellida. Areneb reisirongiliiklus tervikuna, mis muudab Eesti külastamise turistidele mugavamaks ja atraktiivsemaks.

Euroopa tasemel reisirongiliikluse arendamine võimaldab Eestil ühineda Interrail/Eurail pileti- ja reisiinfovõrgustikuga, mis loob täiendava mugavuse reisiplaneerimisel ning elavdab turismi ka Venemaa suunal (Venemaa raudtee on minu andmetel Interrailis sees).
Tänane vene rööpavahe - mis sellest saab?
Vene rööpavahe võib säilida ida-lääne suunal, pidades silmas eelkõige kaubarongide ning Eesti ja Venemaa vahel kurseerivate reisirongide vajadusi.
Tulevikuraudtee

VIRKO KUUSK wrote:Arvestades sellega, et projekti teostamine võtab kindlasti mitmeid aastaid aega, võiksime mõelda juba nn. homsele raudtee-lahendusele ehk siis mitte tavaraudtee vaid nn. monorail.
http://www.in.ee/idee_item.php?pid=1205

Sellele tasub mõistagi mõelda. Tegemist on sel juhul juba kogu Euroopa Liitu hõlmava teemaga.

Kuidas soodustada mereturismi - reisilaevad Eestist Poolasse

Lääne-Euroopasse suunduvale maismaaturistile on ajast aega olnud üks ebamugavamaid ettevõtmisi Poola läbimine. See ei tähenda aga, et Poolas ei oleks atraktiivseid piirkondi. Sealhulgas mere ääres. Need jäävad aga sellest "peateest" kõrvale.
Mainitud mereäärsed piirkonnad on minu meelest parimad suviseks reisiks Läänemere lõunakaldale. Ent nagu öeldud - sinna jõudmine on ebamugav. Otsetee on võimalik, ent see tähendaks lisakulutusi (Vene transiitviisa Ida-Preisimaa läbimiseks).
Sama ebamugav on maismaaturism näiteks Põhja-Poolast ja Põhja-Saksamaalt Baltimaadesse. Samal põhjusel. Lisaks puudub mugav ja kiire raudteeühendus, mille vajalikkusele juhtisin tähelepanu teises teemas.
Siinkohal võiks olla üleskutse nii ettevõtjatele kui ka riigile - leida võimalusi reisilaevaliikluse käivitamiseks Eesti ja Poola vahel. See aitaks eestlastel avastada koduse Läänemere ääres paiku, millega asendada kasvõi pikemat ja kallimat suvitusreisi Lõuna-Euroopasse, samas tooks Lääne-Euroopa turistid bussireisist hoopis mugavamal moel Eestisse.
Stardipaik ja sihtpunkt Eestis võiks olla Saaremaa, vajadusel ka Tallinn või Helsingi.
Laevaliin (Helsingi/Tallinn)-Saaremaa-Gdansk või Gdynia
Gdansk väärib külastamist vanalinna pärast. Nn kolmiklinn Gdansk-Sopot-Gdynia on ühtlasi suvituskoht, kusjuures Sopot on poolakate suvepealinn. Samas lähedal on ka suvitajate paradiis - Hel'i säär, kus kämping kämpingu küljes kinni (Poola ongi tõeline telgisuvitajate paradiis, pealegi Eestist madalama hinnatasemega!).
Saksamaast jääb Gdansk suhteliselt, ehkki mitte liialt kaugele. Maismaad mööda vast õige pisut üle poole sellest, mis muidu kuluks Poola läbimiseks alates Leedu-Poola piirist, ent turistile mitu korda huvitavam läbida (eriti siis, kui valida liikumine piki rannikut).
Laevaliin (Helsingi/Tallinn)-Saaremaa-Swinoujscie
Swinoujscie on viimane punkt Poola lumivalge liivarannaga mererannikul - ta asub Usedomi saarel, Poola-Saksa piiril. Nüüd on seal välja ehitatud maantee Swinoujscie-Graz, mille puudumine oli selles piirkonnas turistide liikumise peamiseks takistuseks. Hea strateegiline asukoht seega. Parimaid võimalusi Poola rannaturismi ja Saksamaa-suunalise linnaturismi ühendamiseks. Laevaühendus on näiteks Ystadt'iga Rootsis.
Võimalus: (Tallinn)-Helsingi-Rostocki liini väljavahetamine ühe vastu eelnimetatutest?
Arvestades Tallinki eestimaisust ning seda, et uue laevaliini käivitamine ei pruugi olla odav lõbu, on see ehk kõige "mugavam" ettepanek. Igatahes võiks nimetatud firma tõsiselt kaaluda, ehk on lühem (ja soovitavalt endiste sotsmaade elanike rahakotti arvestav*) laevaliin hoopis tulusam või vähemalt stabiilsem.
Muud võimalused?
Teised Läänemerel tegutsevad laevafirmad, juhul, kui neil on huvi ja jõudu. Eestis näiteks SSC Ferries (neil praegu Mõntu-Ventspilsi laevaliin)
Eelkõige peaksid aga Eesti ja Poola väljendama oma huvitatust mereturismi arendamisest kahe riigi vahel ning kaaluma
1) millised oleksid reaalsed võimalused liini käivitamiseks riikide initsiatiivil
2) mismoodi tekitada laevafirmades huvitatust liini avamiseks
3) kas see eeldaks EL struktuurifondide tuge ning kas selline tugi on reaalselt olemas
Mis teekonna pikkusesse puutub, siis vähemalt Saaremaalt Poola rannikule on silma järgi hinnates umbes sama pikk maa nagu Tallinnast Stockholmi.
Taustaks pildimaterjali (aastaarv on piltidel fotoaparaadi praagi tõttu vale, tegelikult oli see juuli 2006):
http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/PoolaSaksaTaaniReisJuuli2006#

Suureks kulukärpeks lihtne, ent julm retsept olemas?

31. jaanuari saates "Rahva teenrid" arutlesid ajakirjanikud üleüldise, nö solidaarse palgakärpe võimalusi. Muu hulgas anti mõista, et ühiskonna tervise huvides on vajalik kärbete toimumine ka juhtide osas.
Leian, et täna peaksid juhtide palgakärped olema radikaalsemad kui tavatöötajatel. Palgatõus pole ju krooni kehtimahakkamisest saadik solidaarsusega silma paistnud. Nüüd on küsimus, mismoodi see peaks toimuma.
Avalikus sektoris on lihtne lahendus varnast võtta. Olen ju pakkunud välja idee avaliku sektori ühtsest palgaskaalast. Selle idee järgi võrduks kõigi riigi- ja omavalitsuseelarveliste töötajate aluspalk summaga, mis omab Belgia alampalga ostujõudu Eesti tingimustes.
Nüüd võikski seda ideed rakendada, aga nii, et aluspalk võrdub tänase alampalgaga. Skaala koosneks 37 astmest, millest kõrgeimas on koefitsient 8. President saaks seega 8 alampalga suurust kuupalka. Kõrgharidust eeldavate ametikohtade, samuti nt sotsiaaltöötajate, pedagoogide, politseinike ja päästetöötajate palgad algaksid 2,8 alampalga kandis.
Kui riigikogulaste töötasu maksmise põhimõtetes tõesti selle koosseisu kohta muudatusi teha ei saa, siis pole vist mingi probleem panna see skaala riigikogu osas jõustuma alates järgmisest koosseisust.
Erasektorile võiks antud palgaskaala olla mitte tingimata kohustuslikuks, kuid soovituslikuks malliks igal juhul.
Kui avaliku sektori ühtse palgaskaala idee ja sellest tuletatud alampalgastrateegia väljatöötamise idee lähtus seisukohast, et Eesti lihttöölised (alampalgalised) on alatasustatud, siis käesolev idee lähtub vastupidisest seisukohast - et Eesti tippjuhid on ülemakstud. Aluseks on kummalgi juhul teadmine, et näiteks Strasbourgis asuva Euroopa parlamendi liikme töötasu 7500 eurot (117349,50 krooni) on veidi vähem kui kuus ( ca 5,86 ) Prantsusmaa alampalka. Möödunud aastal oli Prantsusmaa alampalk 1280 eurot ehk 20 027,65 krooni. Umbes sama hästi elaks Eestis 12 000 krooniga kuus (meie alampalk on aga 4350 krooni).
Niisiis, on kaks võimalust - kas tunnistada lihttöölised kordades alatasustatuks või hoopis suured juhid kordades ülemakstuks? Täna on teine ilmselt jõukohasem.
Mõnigi võib sellise mõtteavalduse peale muidugi solvuda. Nende hulgas on vähemalt üks minister, kes suhtub väga põlglikult ka näiteks võimalusse, et tema palk sõltuks alampalgast. Kuidas julgeb keegi üldse väita, et tema, ministri väärtus on "ainult" 6-7 kojameest! Aga see on juba solvuja isiklik probleem.

Viited osalusveebi:

• Ühtne palgaastmestik kogu avalikule sektorile
• Üleskutse läbirääkimisteks alampalgastrateegia ja edasise palgareformi üle (ootab vastust, mille tähtaeg on juba möödas)

Detsembrikuumus: action, mis paneb mõtlema. Loodetavasti.

Esiteks tahan soovitada käia kõigil "Detsembrikuumust" vaatamas. Nõretava patriotismi ja propaganda asemel saate väärika filmielamuse.

Muidugi, kui detailidesse süveneda, küllap siis ka puudusi leiab. Näiteks oli minu meelest liiga pikalt peatutud muudel tulevahetustel, samas tundsin puudust stseenist, mis kujutanuks paanikat riigivanema majas Toompeal. Sündmuste kogu traagika ja olukorra kriitilisuse juures oli ju see üks koomilisematest seikadest (nagu filmistki nähtav kindral Põdderi soov naisterahva juures "paar pauku" teha) ning "puuduv" stseen andnuks humoristlikku vürtsi loole juurde - nii ühe ametniku aknast väljahüppamine ja sokkideväel mööda tänavat lidumine kui ka riigivanema peitmine pesukorvi. Arvan, et see poleks olnud liiast. Kujutlen, mis head kaadrid võinuks olla sellest, kuidas riigivanem pärast ohu möödumist pesukorvist välja ronib ja kelleltki raportit vastu võtab, endal...

Teisalt mõjus kuidagi kunstlikuna see, kuidas poiss lihtsalt korraks vaatab kõrvale ja näeb ilma ühegi pingutuseta läbi keldriakna mässuliste koosolekut. Ei usu, et putšistid nii ettevaatamatud olid... Aga see oli pigem kosmeetiline viga.

Keskendugem põhisündmuste käsitlusele. See on aus, ilustamata, mittemustvalge ning võib  mõtleval inimesel päris palju küsimusi tekitada.

Pronksiööde järel oli mäletatavasti populaarne võrrelda Tallinna aprillisündmusi 2007 just detsembrimässuga 1924. Vahemärkusena olgu öeldud, et (meelega?) unustati ära 15. mai 1990, kusjuures minu meelest hiilgas mäluauguga nii Stenbocki maja, meedia kui ka Tallinna linnapea kabinet. Miks - see on muidugi eraldi küsimus, millel siin ei peatukski.

Jah, kõigil neil kolmel sündmusel oli üks ühine joon - selgelt nähtav või vähemalt põhjusega kahtlustatav Kremli käsi. Aga "Detsembrikuumus" tuletab meile meelde ka 1924. aasta nähtavaid erinevusi võrreldes 1990. ja 2007. aastaga. Üks asi on muidugi see, et detsembrimäss oli relvastatud. Teine ja hullemgi asi, millega 01.12 silma paistab, on nimelt eestlaste märkimisväärne roll mässu korraldamises ja sellega kaasatulemises.

Seda tuletab "Detsembrikuumus" meile julmal moel meelde, kuid mitte lihtsalt niisama. Püütakse ju anda aimu, miks pöördus osa eestlasi omaenda riigi vastu, mis võis neid selleni viia, millised olid (või ei olnud) nende motiivid.

Mässujuhi isiklikud motiivid - koolis "tehti" tema vaesusele osutades vargaks ning seetõttu leidis, et Eesti riik on süüdi, kuna esindab tema meelest sama mõtteviisi? Nojah, seegi motiiv on usutav. Näiteks Riia nõukogudeaegne linnapea Alfreds Rubiks olevat just solvumise tõttu läinud intrite poolele - rahvuslased nurjasid uute migrantide kartuses metroo ehitamise plaanid, Rubiks aga võttis seda nii isiklikult, et otsustas iga hinna eest neile vaenlane olla.

Aga kas üks lihtne mässaja soovis töörahva riiki Eestis või Eestit töörahva riigis? Kas ta üldse mõtles võimalusele, et näiliselt korraldatakse esimest, aga tegelikult hoopis teist? Kas sellele mõtles filmis sõjaväelane, kes vaenlase poole üle läks, kuna "Eesti Vabariik pole tema ees kohust täitnud"?

Siit võib küsimist jätkata. Kas oli noor Eesti riik ka ise kuidagi vastutav ja kui oli, siis kui suur oli ja milles seisnes Eesti riigi enda vastutus selle eest, et tal "omade" hulgas vaenlasi oli? Ja kas tänane Eesti suudab hoida ära enda vaenlaste tekke eestlaste endi hulgas? Ma ei pea silmas üksikuid VIP-reetureid, kes riigisaladusteäriga tegelevad, vaid tavalist eestlast põllult, töökojast või tänavalt. Kas võime olla kindlad, et kriitilisel osal eestlastest ei lämbu patriotism ja rahvuslus enam eales pettumuse või "klassiviha" kätte? Et keegi ei haara muude võimaluste puudumisel võõra õlekõrre järele, vaatamata sealjuures, kes on õlekõrre ulataja?

Niisiis on "Detsembrikuumus" minu arvates omamoodi hoiatus tänasele Eestile. Hoiatus eelkõige ühiskonna eliidile, et ta ei hoiaks kinni sellistest majandus- ja sotsiaalpoliitilistest dogmadest, mis võiksid talle omade hulgas vaenlasi tekitada. Selleks, et riik näeks eestlaste-vahelises majanduslikus lõhes julgeolekuohtu. Et ta teeks pigem järeleandmisi kapitalismis kui et laseks eestlaste hulgas tekkida rahulolematute massil, kes ühel hetkel võiksid solvumise tõttu kampa lüüa kellega iganes.

Arvan, et see on ka hoopis olulisem kui muretsemine "venekeelse elanikkonna" suhtumise pärast Eestisse. Hunt vaatab ikka metsa poole, toida teda kui palju tahes. Aborigeen on kolonisti meelest igavesti alaväärtuslik ning ainuüksi juba sellepärast ei pea aborigeen püüdma kolonistile iga hinna eest meeldida. Hoopis kolonisti asi on püüda aborigeenile meeldida. Aga seda suudavad vaid andekaimad. Ja see on juba teine teema.