Rahvaliit peaks proovima üht enda kasutamata potentsiaali

"Jätame need liitumisideed kõrvale ning keskendume Rahvaliidu kõige tähtsamale eesmärgile- tasakaalustatud regionaalarengule. Mõtleme kuidas tagatakse järgnevatel aastatel kultuuri, spordi ja kodanikuühiskonna rahastamine, milline saab olema uus pensionisüsteem ning kuidas toetada lastega peresid".

Nii kirjutas oma blogis rahvaliitlane Lauri Läänemets ( Keskerakonna järjekordne ebaõnnestunud armastusavaldus ).


Eitamata tasakaalustatud regionaalarengu ja kõige muu eeltoodu olulisust tahan öelda, et eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkuse küsimust ei maksaks jätta teisejärguliseks ja deklaratiivseks, nagu ta on seni olnud.

Rahvaliit peaks tõsiselt mõtlema, kuidas luua sotsiaalpoliitika abil tingimused, et võiks täituda üks visioon 2006. aastast (mis siis, et see on ühe teise erakonna liidri ehk siis Mart Laari püstitatud) - 15 aasta pärast poolteist miljonit eestlast.


Rahvaliidul on oma liikmeskonna eripära tõttu (maarahvas = eestlased) olemas selle visiooni elluviimiseks hoopis paremad võimalused kui ühelgi teisel erakonnal.


Rahvuslus ei pea ju olema tingimata parempoolsete monopol (kas ta Eestis saakski olla parempoolne?). Üldse ei saa tõsiselt võtta "kestarahvuslust", mis ärpleb haakristilaadse sümboolikaga, vihkab võõraid, peksab neegreid või peab rahvusluse oluliseks tunnuseks leegionäride kokkutulekutel osalemist. See ei kasvata eesti rahvast ei hulgalt ega ka vaimult.


Rahvuslus võib hoopis edukamalt olla vasakpoolne (või vasaktsentristlik), hooliv ning teatud piirini multikultuursust salliv ("teatud piir" tähendab seda, et lihtsalt multikultuurne Eesti ei tohi mingil juhul olla eesmärk, seevastu umbes 15%-lise multikultuurse vähemusega Eesti oleks parem ja huvitavam Eesti kui "puhas rahvusriik"). Euroopa ja maailm on iseenesest juba keeleliselt mitmekesine, seda ei pea olema iga ruutkilomeeter Eestis.


Näen (seni veel) Rahvaliidus potentsiaali saada selgelt eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkust kaitsvaks jõuks, mis ajab selle ülesande täitmiseks realistlikku poliitikat mõistlike vahenditega, esindades inimnäolist rahvuslust. Võib-olla ühineks sellega praegustest niinimetatud rahvuslaste ühendustest ka nö mõistlik osa, kellel seni lihtsalt normaalne väljund puudus.


Seetõttu teeks Rahvaliit rumalasti, kui laseks end "multikultidel" lihtsalt niisama alla neelata.


Parema meelega loeksin hoopis uudist selle kohta, et RL-s on moodustatud rahvuslaste töörühm. Just nimelt töörühm (mitte mingi ühendus vms), kes alustuseks uurib, kas üldse ja kuidas oleks sotsiaalpoliitiliste vahenditega võimalik luua eestlastele ajutised (nt kuni 30 aastaks) eelistingimused positiivse iibe saavutamiseks, milliseid muudatusi maksusüsteemis see eeldab, millist selgitustööd jne.


Usun, et kui nii juhtub, siis on neil järgmisteks Riigikogu valimisteks valmis tõsine programm, mille elluviimine tähendaks eestlaste suuremat enesekindlust rahvuse tuleviku suhtes ning tänu sellele ühtlasi senisest suuremat usaldust muulaste suhtes, kelle osakaal ei ole enam liiga suur. Kui see aga valimistel edu ei peaks tooma, siis on vähemalt selge, et eestlastel puudub tahe rahvusena püsima jääda või vähemalt säilitada omaenda kodumaal enamus. Alles siis võib Rahvaliidule soovida edukat lõimumist kellega iganes.

Teemad foorumis, mida soovitan teistel tõstatada

Olen “Minu Eesti” mõttetalgutel tõstatanud mitmeid küsimusi. Seda on rohkem kui ise puhtfüüsiliselt jõuaksin vedada 1. mail mistahes mõttekojas. Samas oleks mul hea meel, kui neid võtaks arutada ja arendada mõni teine huviline kusagil mujal.

1. Kuidas teadvustada karistuse vältimatust kuriteo eest - kriminaalvastutuse iga ja videovalve

Kriminaalvastutuse iga 11-aastaselt, karistuse kandmise iga 14-aastaselt
Täna algab kriminaalvastutuse iga vähemalt isikuvastaste tegude puhul 14-aastaselt. Pole parata, aga see on liiga hilja. Vägivaldsed lapsed teavad oma õigusi suurepäraselt ning võtavad oma õigustest maksimumi. Nende hea enesetunde hind on kellegi kannatused.
Mõjutusvahendid neile, kellel pole tänases mõistes kriminaalvastutuse iga käes, peaksid panema ka nii noore inimese mõtlema, kas ikka tasub teiste elu rikkumise nimel oma elu ära rikkuda. Näpuvibutamine à la "märkus päevikus või käitumishinde alandamine" paraku ei aita.
Seetõttu tuleks kriminaalvastutuse iga muuta nooremaks. Kui vastab tõele, et alla 14-aastane ei ole suuteline karistust kandma, siis tuleks seda teha nii:
* karistus määratakse sellele, kes on vähemalt 11-aastane
* karistuse kandmine algab 14. eluaastast
* karistuse kandmine võib ära jääda, kui noor inimene kooli vahetab ning uues koolis ühtki kuritegu rohkem toime ei pane
Laps peab maast madalast teadma, et kehaline väärkohtlemine on kuritegu ning tajuma vahelejäämise ja karistuse vältimatust, samuti teadvustama endale, kuidas ta saab iseenda elukäiku oma tegevusega mõjutada.
Loomulikult peab vägivaldse lapega tegelema psühholoog, kelle tegevus ei lõpe seal, kus algavad karistusmäärad. Vägivallatsejale tuleb kõigepealt "haiget teha" (karistus), seejärel aga "peale puhuda" ning aidata tal leida vägivallale alternatiive (psühholoog).
Videovalve koolis tagab kuriteo tõendamise vältimatuse
Põhjalik videovalve koolis võib olla kulukas, kuid samas on tegemist tõhusa vahendiga koolivägivallaga toimetulemiseks. Ükskõik kus ka vahejuhtumeid ei teki - vähemalt füüsilise vägivallaga seotud pahateod ja nende tegijad peavad olema hiljem tuvastatavad.
Mõned võivad väita, et videovalve on traumeeriv, kuna häirib tema lapse privaatsust. Paraku on privaatsus võrreldes turvalisusega tähtsusetu. Võimalus teha kindlaks kuritegu ja selle tegijad kaalub üles "trauma" privaatsuse häirimisest. Arvan, et protestid "privaatsuse rikkumise" vastu tekivad pigem mõnel muul põhjusel. Julgen väita, et teatud juhtudel võrdub privaatsuse kaitsmine kuritegevuse soosimisega.

2. Kuidas taastada Narva euroopalikkus?

Eesti maine, Linnaelu

Kuna sisuliselt on tegemist nii linnaelu, Eesti maine kui ka väärtuste ja kultuuri küsimusega, mille lahendamine peaks avaldama ka olulist mõju turismile, siis olen selle küsimuse püstitanud mitmes foorumis. Kahjuks pole reageerinud antud teema autor osalusveebis, ent ega küll küllale liiga tee.
Narva vanalinna taastamine muudaks nõukogude linna taas euroopalikuks ning seega Euroopa Liidu väärikaks väravaks. Pildid Narva vanalinnast on olemas, samuti peaks olema säilinud muu taastamiseks vajalik materjal. Peale selle oleks mõtet vaadata üle ka linna teised piirkonnad.
Mida siis teha?
1) Gdanski ja mitme teise Poola linna eeskujul ehitada üles Narva vanalinna “koopia”, kus majad kopeerivad originaale vähemalt fassaadide, mahtude, paigutuse ja tänavajoone osas, andes alale endisaegse miljööväärtuse
2) ühtlasi tuleb tänavad varustada tänapäevase tehnilise infrastruktuuriga (iseäranis videovalve ning tõhusa sadeveekanalisatsiooniga)
3) kui seoses vanalinna taastamisega nähakse vajadust ja võimalust arhitektuurilisteks eksperimentideks, siis selle jaoks näha vastavas planeeringus ette ala väljaspool vanalinna; vanalinna naabruses võiks kaaluda hoonestuse uuendamist, et see vanalinnaga harmoneeruks
4) kuna osa nõukogudeaegseid elamuid kuuluks vaieldamatult lammutamisele, siis tuleb nende asemele ehitada “mahulised kloonid” ning nendes asuvad elamispinnad elanikele tasuta asemele anda
5) Narva vanalinna elamispindadele tuleks asutada eestlased ülesandega luua seal euroopalik kultuurikeskkond (nn palgalised eestlased). Iseküsimus, kas elamispinnad neile kinkida või anda tasuta kasutusse.
6) isetekkelised vene küla laadsed barakialad tuleb likvideerida (kui seda juba pole tehtud) ning nende asemel välja arendada moodsad uuselamupiirkonnad. Neile barakielanikele, kelle ehitise olemasolul on mingisugunegi õiguslik alus, tuleb anda sama suured asenduselamispinnad, ülejäänud majutada sotsiaalkorteritesse.
Rahastamine?
Tõenäoliselt oleks lootust taotleda Narva vanalinna taastamise rahastamist Euroopa Liidu struktuurifondidest.
See võiks olla ka rahvusvaheline koostööprojekt - üheks partneriks Rootsi (ajaloolistel põhjustel) ning Poola (kogemuste tõttu).

3. Kuidas leida Eestile adekvaatne tunnuslause ja milline see võiks olla?

Niinimetatud "Eesti märgi" kampaania läks untsu, sest "märgi" algne mõte moondus ametnike peas pelgalt disainielemendiks suveniiridel. Tegelikult oleks pidanud kõigepealt leidma tunnuslause ja alles seejärel parima lahenduse selle disainimiseks. Üheks tulemuseks on see, et kujundi "Laulev maa" on lätlased "ära napsanud".
Sestap küsigem nüüd: kuidas leida Eestile adekvaatne tunnuslause?

tunnuslause avalik konkurss, selle põhimõtted (otsitakse lauset, mitte pildilist kujundit)

tunnuslause omadused (näitab Eesti olemust, mitte ei ütle “Tere tulemast!”)

tunnuslause aluseks olevad näitajad eile ja täna

tunnuslause aluseks olevad perspektiivsed näitajad (millega võiks Eesti silma paista)
Võib-olla koorub seegi mõttetalgutel välja.
P.S. Mõttetalgutest ajendatult - miks ei võiks see olla "MÕTLEVATE INIMESTE MAA"?

4. Meretramm Tallinna suvise ühistranspordiliigina

Mobiilsus ja transport, Linnaelu

Tallinna puhul on pakutud välja "meretaksot" kui suvist ühistranspordiliiki, mis aitaks vähendada maismaaliikluse koormust ning muutma mugavamaks liiklemise mereäärsete piirkondade vahel. See teema tõsteti hiljaaegu üles ka Eesti Päevalehes, meenutusena linna visioonikonverentsist.
Kuna "meretakso" jätab mulje kui millestki eksklusiivsest, siis pakun esiteks selle asemele mõiste "meretramm", mida kasutatakse näiteks Poolas.
Tõstatangi meretrammi küsimuse eelkõige selleks, et teadvustada - sellele ühistranspordiliigile ei tohiks anda mingit eksklusiivset staatust, vaid see peab olema võrdväärne liinibussiga ning vähemalt Tallinnas peaks see olema ühtses piletisüsteemis. Võrdluseks sellesama Poolaga - meretrammi pilet Sopotist Hel'i (Hel on linnake samanimelise maasääre tipus Gdanski lahe ääres) maksis 2006. aastal Eesti rahas ca 11 krooni.
Eeltoodu ei tähendaks muidugi, et pisut eksklusiivsemat ja hinnalt kallimat "meretaksot" ei tohiks eksisteerida. Aga liinibussiga võrdväärses staatuses meretramm peaks kindlasti Tallinnas olema.

5. Tallinn metroo abil turistisõbralikumaks, vähem liiklustihedaks, sõltumatumaks lumetormidest

Mobiilsus ja transport, Linnaelu

Tallinna hädad on suur territoorium, kesklinna pudelikael merelahtede ja Ülemiste vahel ning tohutud liiklusprobleemid, mis tekivad lumetormidega.
Lahenduseks tuleks taas võtta tõsiselt kaalumisele metroo ehitamise võimalus, nimetame seda siis (algselt) kiirtrammiks või milleks iganes.
Metroo ehitamiseks ei pea olema miljonilinn (näide Prantsusmaalt: Rennes, Tallinna-suurune linn). Normaalsed peatusevahed kesklinnas on tavaliselt 0,5 - 1 km, mujal ca 2 km või ka rohkem, keskmine liikumiskiirus ca 45 km/h (maksimumkiirus ca 150 km/h). Vaguneid ei pea olema tingimata neli-viis - näiteks Rennes'is on kaks vagunit. Tallinna pikim läbimõõt jääb 20 km kanti, teistpidi on pikimad vahemaad 10 km ringis.
Linna eri poolte geoloogilised erinevused (ühel pool paas, teisel pool liiv) pidid selle ülesande Tallinnas raskeks muutma, aga sel juhul võiks kaaluda nö kahe võrgu loomist ümberistumisjaamadega "piiripealsetes" osades ja/või raudteede maapealset üleminekut ühest tsoonist teise.
Maa-alune raudtee vähendaks hädasid, mis Tallinnas kaasnevad lumetormiga. Maa-alusele raudteele ju lumehanged ei kuhju!
Inimestel oleks oluliselt vähem vajadust liigelda maa peal. Samas suureneb nende mobiilsus Tallinna mastaabis.
Kindlasti ei tohiks unustada ka metroo turistisõbralikkust. Omal käel reisiv turist peab ju lennu-, bussi- või raudteejaamast jõudma hotelli ja vastupidi. Metroo on selleks kordades inimsõbralikum kui mistahes maapealne ühistranspordiliik. Pole metroost paremat ühistranspordivahendit ka ühepäevaturistile.
Metroojaamade juurde peaksid kindlasti kuuluma parkimismajad, kusjuures parkimispiletid täidaksid ühtlasi sõidupileti rolli.
Lõpuks - kui ehitatakse välja liinid, siis ei pea kohe igas kavandatud kohas jaamu avama. Samas on võimalik planeerida potentsiaalseid jaamakohti. Kuna perspektiivselt jõuab neisse kohtadesse mugavalt palju inimesi ning vastav infrastruktuur on olemas, siis järelikult on loodud potentsiaalne tõmbekeskus, mis stimuleerib investoreid seda piirkonda välja arendama. Kaob mõte kõike kesklinnas teha. Linnaruum areneb ühtlasemalt. Piltlikult öeldes pole mingit probleemi ehitada näiteks Mustamäele mõni uus teater või Lasnamäe serva mingi muuseum.
Rahastamine: see peaks olema jälle europrojekti koht.
Vt ka Harju maakond

6. Turism: kuidas muuta reisirongiliiklus euroopalikuks?

Omades rongiga Euroopas reisimise kogemusi tean üsna hästi rongisõidu eeliseid ja seda, kuhu meie raudtee võiks areneda nii rongide endi kui ka raudtee osas. Lisan ka siia tutvumiseks ja mõtteaineks http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/ReisirongiEuroopa
Asja juurde. Minu mõtted on järgmised.

Esimeses etapis - Balti koostöös ja tõenäoliselt EL struktuurifondide toel rajada Euroopa rööpavahega põhja-lõunasuunaline (elektri)raudteevõrk, mis on sobiv tänapäeva kiirrongidele
See loob olukorra, kus vajadusel saab rongiga sõita lühikese ajaga Tallinnast Varssavisse, Berliini, Prahasse või mujale ja sealt Tallinna ilma vajaduseta oodata ratastevahetust Leedu-Poola piiril. Eeldatavasti oleksid raudtee projekteerijad ja ehitajad neist maadest, kus selline võrk eksisteerib ning seega võib kindel olla töö kvaliteedis

Teises etapis – riigisisene (elektri)raudteevõrk Euroopa rööpavahega
Sellise võrgu väljaehitamine võimaldab varustada meie raudtee siseliinid korralike rongidega ilma et neile tuleks eritellimuse korras Vene rööpavahega sobivaid rattaid tellida. Areneb reisirongiliiklus tervikuna, mis muudab Eesti külastamise turistidele mugavamaks ja atraktiivsemaks.

Euroopa tasemel reisirongiliikluse arendamine võimaldab Eestil ühineda Interrail/Eurail pileti- ja reisiinfovõrgustikuga, mis loob täiendava mugavuse reisiplaneerimisel ning elavdab turismi ka Venemaa suunal (Venemaa raudtee on minu andmetel Interrailis sees).
Vene rööpavahe võib säillida ida-lääne suunal, pidades silmas eelkõige kaubarongide ning Eesti ja Venemaa vahel kurseerivate reisirongide vajadusi.

7. Kuidas soodustada (mere)turismi Eesti ja Kesk-Euroopa vahel?

Lääne-Euroopasse suunduvale maismaaturistile on ajast aega olnud üks ebamugavamaid ettevõtmisi Poola läbimine. See ei tähenda aga, et Poolas ei oleks atraktiivseid piirkondi. Sealhulgas mere ääres. Need jäävad aga sellest "peateest" kõrvale.
Mainitud mereäärsed piirkonnad on minu meelest parimad suviseks reisiks Läänemere lõunakaldale. Ent nagu öeldud - sinna jõudmine on ebamugav. Otsetee on võimalik, ent see tähendaks lisakulutusi (Vene transiitviisa Ida-Preisimaa läbimiseks).
Sama ebamugav on maismaaturism näiteks Põhja-Poolast ja Põhja-Saksamaalt Baltimaadesse. Samal põhjusel. Lisaks puudub mugav ja kiire raudteeühendus, mille vajalikkusele juhtisin tähelepanu teises teemas.
Siinkohal võiks olla üleskutse nii ettevõtjatele kui ka riigile - leida võimalusi reisilaevaliikluse käivitamiseks Eesti ja Poola vahel. See aitaks eestlastel avastada koduse Läänemere ääres paiku, millega asendada kasvõi pikemat ja kallimat suvitusreisi Lõuna-Euroopasse, samas tooks Lääne-Euroopa turistid bussireisist hoopis mugavamal moel Eestisse. Rostockiga on laevühendus olemas, ent jääb liiga kaugele.
Stardipaik ja sihtpunkt Eestis võiks olla Saaremaa, vajadusel ka Tallinn.

Laevaliin (Tallinn)-Saaremaa-Gdansk või Gdynia
Gdansk väärib külastamist vanalinna pärast. Nn kolmiklinn Gdansk-Sopot-Gdynia on ühtlasi suvituskoht, kusjuures Sopot on poolakate suvepealinn. Samas lähedal on ka suvitajate paradiis - Hel'i säär, kus kämping kämpingu küljes kinni.
Saksamaast jääb Gdansk suhteliselt, ehkki mitte liialt kaugele.

Laevaliin (Tallinn)-Saaremaa-Swinoujscie
Swinoujscie on viimane punkt Poola lumivalge liivarannaga mererannikul - ta asub Usedomi saarel, Poola-Saksa piiril. Laevaühendus on näiteks Ystadt'iga Rootsis. Hea strateegiline asukoht seega. Parimaid võimalusi Poola rannaturismi ja Saksamaa-suunalise linnaturismi ühendamiseks.
Taustaks pildimaterjali (aastaarv on piltidel fotoaparaadi praagi tõttu vale, tegelikult oli see juuli 2006):
http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/PoolaSaksaTaaniReisJuuli2006#

8. Kuidas tõsta Eesti alampalka nii, et ta oma väiksuses ei kahjustaks Eesti mainet?

Suhtlete turistiga - näiteks Prantsusmaalt, Iirimaalt, Inglismaalt, Belgiast, Hollandist. Ta näeb, kui palju meil miski maksab. Toit poes ja söögikohas, ühistransport... Teda huvitab loomulikult ka meie elatustase. Aga ta ei küsi, milline on meie keskmine palk, vaid hoopis seda, milline on meie miinimumpalk.
Vastate: 4350 krooni ehk 278 eurot.
Võite kindlad olla, et teie vestluskaaslasel lähevad silmad õudusest suureks, ta haarab kahe käega peast kinni, vaatab teile kaastundliku pilguga otsa ja imestab, et kuidas meil veel revolutsioon ei ole puhkenud.
Tema kodumaal on miinimumpalk üle 1000 euro kuus (näiteks Belgias 1387,49, Iirimaal 1,499,33) hinnatase aga mitte 5 korda kõrgem kui Eestis, vaid umbes 1,5 korda. Mulje Eestist? Muu hulgas selline, et riik mõnitab oma kodanikke ning tööandjad töövõtjaid. Tulemuseks on pealegi see, et eestlane tuleb otsima tööd tema kodumaale, kus lihtsal kärulükkajal on parem elu kui Eesti keskmise palgaga pedagoogil.
Eesti maine - ning antud juhul kõigi kolme Balti riigi maine - on oluline ka tavainimese vaatevinklist ning ei sõltu ainult sellest, mida näevad siin maailma tipp-poliitikud või majandusanalüütikud. Seetõttu tõstatan alampalga küsimuse ka teema "Eesti maine" all.

Ametiühingud ja tööandjad peaksid võtma eesmärgiks tõsta Eesti alampalk sellisele tasemele, et ta oma ostujõult vastaks EL 15 alampalkadele. Mida kiiremini see toimub, seda väiksem on summa, mis Eesti tingimustes oma ostujõult sellele vastaks. Põhimõte: Lääne-Euroopast madalam palk ei tohi tähendada Lääne-Euroopast madalamat elatustaset.
Näiteks kui Belgias on
alampalk 1387,49 EUR ehk 21709,50 EEK
hinnatase 1,4867 korda kõrgem kui Eestis
siis peaks Eesti alampalk olema 14 602,47 krooni. Sellel on Eestis sama ostujõud, nagu 21 709,50 kroonil Belgias.
Vaata ka üleskutset osalusveebis: https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2396

Infoks veel – Leedu alampalk (231,70 EUR) ja hinnatase on meist madalam, kuid meie alampalgaga võrdse ostujõuga (Eesti vaste oleks 4349,16 EEK). Poola alampalk on 312,70 EUR, millele oleks ostujõult Eestis võrdväärne 5491,80 EEK.

9. Kuidas muuta töötasustamine Eestis õiglaseks?

Ettevõtlus ja töökohad, Valitsemiskultuur, Eesti maine

Niisiis - minu meelest on vaja järgmisi tegevusi.
* strateegilise alampalga kindlaksmääramine, mis oleks ostujõult võrdväärne Lääne-Euroopa alampalgaga
* alampalgastrateegia ehk tööandjate, ametiühingute ja riigi kokkulepitav kava alampalga ostujõu viimiseks Lääne-Euroopa tasemele - vaata ideed osalusveebis
* avaliku sektori ühtne palgaskaala, kus aluspalk on võrdne alampalgaga, “strateegillise alampalgaga” või on lubatud selle kõikumine antud vahemikus - vaata ideed osalusveebis
* lahtiste kaartide poliitika - parandada elanike (eriti noorte elukutsevalijate) informeeritust oma palgaperspektiividest ühel või teisel tööl. Kuidas?
** ülalnimetatud avaliku sektori palgaskaalale antakse üldkohustusliku “miinimumide tabeli” staatus ja see tabel on kodanikele internetist hõlpsalt kättesaadav
** sama lihtsalt kättesaadav oleks võrdlev statistika Euroopa Liidu liikmesriikide alampalkadest, eri ametite palkadest ja nende ostujõule vastavatest summadest Eesti tingimustes
Efektid avalikus sektoris
* läbipaistvus - avaliku sektori palgasüsteem on selge, lihtne ja ühtsel alusel
* õiglus - ka kõrgeimate juhtide heaolu sõltub ühiskonna nõrgimate heaolust
* ratsionaalsus - juhtide ülemaksmise võimalus on viidud miinimumini
Efektid tööturul:
* tööotsija teab, millisest palgast madalamat pole mõtet küsida ning millisest palgast kõrgemat ei maksa väga loota
* noor inimene teab, milline on tema palgaperspektiiv ühel või teisel ametil (oskab oma karjääri paremini planeerida)
* tööandja teab, millised on tema võimalused ja raamid, sh seda, kui odavat tööjõudu on tal üldse lootust saada (oskab oma ressursse paremini planeerida)
Ettevõtlust soodustavad tegurid lääneeuroopaliku palgamiinimumi korral:
* oluline osa Eesti elanikkonnast on tänasest ostuvõimelisem, mis peaks olema eelkõige tavatarbijale suunatud ettevõtlusele kasulik, kuna tagab vajaliku käibe
Turgu distsiplineerivad ja inflatsiooni pidurdaad tegurid - kui alampalk pärast teatud tasemeni jõudmist indekseeritakse ja seotakse inflatsiooniga
* Kaupade ja teenuste müümisel tuleb hinnatõusuga olla ettevaatlik, sest tõstes kaupade hinda annab ettevõtja oma panuse inflatsiooni, mis omakorda sunnib teda töötajate palka tõstma.
Viidatud varasemad ettepanekud osalusveebis (klikates avanevad):

Ühtne palgaastmestik kogu avalikule sektorile

Kärpekoht: tippjuhid ehk palgareformi ettepanek nr... eelmisele vastupidises suunas

Üleskutse läbirääkimisteks alampalgastrateegia ja edasise palgareformi üle (NB! juhin tähelepanu vastusele kui teema vältimise musternäidisele)
UUS - Eurostat on uuendatud ja ka andmed on tiba muutunud. Hinnatasemelt olime 2007. aastal 71,5% eurokeskmisest, Belgia hinnatase 106,3% eurokeskmisest. Vahe ca 1,49 kordne. Alampalgavahe oli samal ajal 5,47 kordne (praegu on 4,99 kordne
Vaata andmeid: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=...n=0&language=en&pcode=tsier010
Siin võrdluseks miinimumpalgad:
Eesti Statistikaamet : http://www.stat.ee/29949
Rahvusvaheline Tööandjate Föderatsioon (värskemad andmed): http://www.fedee.com/minwage.html
Erinevad andmed ja nende võrdlus:
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO statistika andmebaas: http://laborsta.ilo.org/

10. Rahvuslitsents eri valdkonnas tegutsemist toetavale tarkvarale

Tegemist oleks litsentsiga, mis võimaldab tarkvara tasuta paigaldada Eesti ID-kaardi omanikel kodanikuportaali kaudu. Mõeldud on loomulikult sellist tarkvara, millel pole elementaarsetelt funktsioonidelt ja kasutajasõbralikkuselt võrdväärset vabavara. See võib olla arvutisse paigaldatav tarkvara või - miks ka mitte - riigi tellimusel eestlastele kasutamiseks loodud veebisüsteemi mootor.
Paigaldamine oleks võimalik vaid siis, kui arvutil on internetiühendus ning paigaldajal ID-kaart lugejas. See toimuks kas igal juhul üle interneti või siis oleks paigaldusfail nii seadistatud, et ta nõuab litsentsile digiallkirja ja netiühendust.
Riik kuulutaks välja hanke, dokumentides oleks muu hulgas küsitud pakkumist ühe potentsiaalse kasutaja kohta ning litsentsi uuendamise maksumust. Näidatud peaks siis olema tellija poolt ka potentsiaalsete kasutajate maksimaalne arv 1000 täpsusega, elanike koguarv jne.
Kindlasti tuleks sellisele tarkvarale tellida korralik eestikeelne tõlge.
NB! Nimetus "rahvuslitsents" või "rahvuslik litsents" on tinglik ning siinkirjutajale pole teada, kas sellist litsentsitüüpi on maailmas üldse kasutusel. Võib-olla oleks korrektsem öelda "piiratud avalik domeen". Aga kui sellist pole, miks ei võiks Eesti olla see riik, kes taolise litsentsi juurutamise algatab?
Mõte on aga selles, et juhul, kui inimene kasvõi hobi korras midagi loob ning parimaid tulemusi on võimalik saavutada just mõnda spetsiifilist tarkvara kasutades (mis ei ole üldlevinud kontoritarkvara), siis ei põrku ta vastu hinnabarjääri ega tunne kiusatust hankida piraattooteid. Eelkõige võib see puudutada kunstiloomingut, kuid arvatavasti on ka muid valdkondi.
Milline tarkvara võiks olla saadaval rahvuslitsentsiga?

Kodaniku CMS

Tegemist oleks kodaniku isiklikku veebisüsteemi ehitava mootoriga. See tähendab, et kodanik, kes soovib kuidagi enda isikut ja tegemisi avalikustada, võib vastavalt oma soovidele luua just endale sobiva ning kuitahes keerukate andmeseostega portaali. See tähendab - luua just selliseid sisuvorme (mooduleid) nagu tal vaja on, seostada eri sisuvormid omavahel vastavalt vajadusele, luua ühest sisust erinevaid andmevaateid.
Kuna olen niikuinii osalusveebis pakkunud välja idee (muusika)teoste registreerimise viimisest internetti, mis looks autoritele endile võimaluse oma loomingut digitaliseerida ja vastavalt vajadusele avalikustada, siis võtsin ka käesoleva idee aluseks Eesti Autorite Ühingu teose registreerimise kaardi.
VAATA SIIT - http://www.nurmoja.pri.ee/ideed/kodaniku_cms.pdf

11. Kuidas muuta kool ja õppetöö õppimis-, õpilase- ja õpetajasõbralikumaks?

Sõltumata õppeprogrammide ettekirjutusest ja kõikvõimalikest hariduskorralduslikest süsteemidest on põhjust püstitada eesmärke puhtalt õpilase ja õpetaja tasandil. Et kool poleks kellelegi vastik, vaid hoopis meeldiv koht ning et koolitund oleks see koht, kus tahetakse olla. Siinkohal minu mõtted, mõned neist isegi oma kooliajast.
Distsipliin+koolitunni atraktiivsus=paremad teadmised

koolitunnis ühe õpetaja asemel kaks – aineõpetaja ja klassijuhataja (või üks klassijuhatajatest – vt allpool); viimatinimetatu hoiab õpilastel silma peal ning on vajadusel aineõpetaja dialoogipartner, mis muudab tunni elavamaks; teise õpetaja kohalolek suurendab ka aineõpetaja turvatunnet
Klass kui perekond on tõhusam ja mõnusam kasvataja

klassijuhataja ei ole aineõpetaja, vaid klassijuhataja, kes elab klassiga ühes rütmis; vanem ja targem sõber ning kasvataja, kes teab hästi, milleks üks või teine õpilane võimeline on, kuna teeb kõike nendega kaasa

võimalus – kaks klassijuhatajat, soovitavalt mees- ja naisklassijuhataja; klass on nagu perekond isa ja emaga :-) ; see tekitab harmoonilise õhkkonna; NB! eri soost ja teineteist täiendavate omadustega isikute sellist mõju olen täheldanud ka näiteks koorilauljana
Adekvaatne hindamine - vastavalt võimete iseärasustele
Õpilased tuleks jagada mõtteliselt kahte lehte: mälumängijad ja teadmiste kasutajad, proovida nende võimeid mõlemas rollis ning lähtuda eelkõige nendest võimetest ülesannete andmisel/hindamisel.

Mälumängija on eelkõige kohusetundlik hinnetesaaja, kellel on hea faktimälu ja kes vastab püüdlikult kodus õpitud materjali ära, kuid kes ei pruugi osata seda materjali kuidagi edasi arendada

Teadmiste kasutaja on õpilane, kes oskab faktides tuhnida, luua nendevahelisi seoseid ning tuletada neist midagi uut; kes oskab suurepäraselt koostada referaate ja ettekandeid, ent kellele ei pruugi faktid tingimata pähe jääda, mistõttu ta tänases koolis kontrolltöö ajal reeglina spikerdab.
Turvalisus privaatsusest tähtsam

Videovalve võib olla kulukas, kuid samas on tegemist tõhusa vahendiga koolivägivallaga toimetulemiseks. Ükskõik kus ka vahejuhtumeid ei teki - vähemalt füüsilise vägivallaga seotud pahateod ja nende tegijad peavad olema hiljem tuvastatavad. Laps peab maast madalast teadma, et kehaline väärkohtlemine on kuritegu ning tajuma vahelejäämise ja karistuse vältimatust. Privaatsus on tore asi, aga turvalisus on tähtsam.

Mõjutusvahendid neile, kellel pole veel kriminaalvastutuse iga käes, peavad panema ka nii noore inimese mõtlema, kas ikka tasub teiste elu rikkumise nimel oma elu ära rikkuda.
Võib-olla tuleks kriminaalvastutuse iga nooremaks muuta, kasvõi nii, et karistus määratakse alates 11. eluaastast, ent selle kandmine algab 14. eluaastast ning võib ära jääda, kui noor inimene oma tegu ei korda..

12. Kuidas saavutada, et eestlastel ei oleks põhjust karta väljasuremist?

Põhipostulaadid

• Suhtumise muutmine lastesse, perekonda ja sotsiaalabisse
  • laps = pensionär
  • sotsiaalabi peab säilitama inimese
  • töötasu peab tagama inimväärse elu ilma vajaduseta end lisatööga rebestada
  • laste ja perekonna väärtustamist saab riik väljendada olulisel määral sotsiaaltoetuste abil
• Tänased probleemid
  • pensionäride osakaalu pidev kasv
  • eestlaste vähene osakaal oma kodumaa rahvastikus
  • üha valjemini kõneks olev vajadus võõrtööjõu ja lausa immigratide järele
  • multikultuursuse kriitikavaba propaganda
• Aastal 2041 - eestlasi 88%
  • visioon peab olema, et seda kasvõi osaliselt saavutada
  • "mõõdikud" on sümboolse tähendusega - 88% oli meid enne sakslaste vaterlandi pöördumist, 2041 saab 50 aastat taasiseseisvumisest (pool sajandit kestis ka okupatsioon) ja 100 aastat esimesest küüditamisest
  • keelatud on etniline puhastus ning eestlaste toetamine muulaste maksude arvel
• Sotsiaalabi meetmed - variant 1
  • vabatahtlik ja avalikus teenistuses kohustuslik "rahvusliku solidaarsuse pakett"
    • kuni visioonis sõnastatud eesmärgi saavutamiseni (eestlasi 88%) on paketikõlblik ainult eestlane, sh abikõlblik siis, kui on töötanud ühtekokku vähemalt ühe aasta jooksul pärast liitumist
    • pakett tähendab suuremat maksukoormust ja tõhusamat lastetoetust (rohkem hüvede ümberjagamist), sh põhimõtet "igaüks maksab alimente"
    • toetus võib olla rahas või elamispinnas tasuta kasutusse andmisest kinkimiseni - kingitakse siis, kui iga magamistoa kohta on 2 pereliiget ning iga pereliige on sel juhul võrdselt kaasomanik, lahutuse korral ostetakse tagasi või antakse asenduselamispinnad
    • paketis osalemisega kaasneb nime kandmine avalikku "rahvuslikult mõtlevate eestlaste" nimekirja
    • paketis osaled, kuid toetusest loobud - oled "kolme tärniga rahvuslane" (aga kui lahutad, lahkud lastest ja tahad ikka olla "kolme tärniga", siis pead maksma täiendavalt alimente)
    • üks abikaasa ei ole paketikõlblik või lihtsalt pole liitunud => toetus rakendub pooles ulatuses ja lahutuse korral on mitteliitunu alimendikohustuslik
  • samasugust abi korraldav eraõiguslik struktuur
    • eeldab hästitoimivat äriideed, piisava rahahulga algset olemasolu, lisategevusi ja sama head järelevalvet, nagu oleks tegemist riikliku struktuuriga
    • oleks "poliitiliselt korrektsem", ent raskemini korraldatav
  • võimalus luua sarnaste meetmetega "inkubaatoreid" väljasuremisohus sugulasrahvastele?
  • küsimused
    • kui suur rahaline toetus?
    • kui suur täiendav maksuprotsent oleks vajalik?
• Sotsiaalabi meetmed - variant 2
  • kodanikuraha - idee väljapakkuja Delfi arvamusosas Ahti Mänd, kes viitas Saksamaal sündinud ideele (siin koos minupoolsete edasiarendustega)
    • kõlblik iga kodanik mistahes vanuses
    • töötasu ja väljateenitud kindlustuspension lisandub
    • muutub vastavalt inflatsioonile
    • vahetab välja kõik muud sotsiaaltoetused
    • töötule "töövalve" kohustus, st kohustus teha ühiskondlikult kasulikke juhutöid või muud juhutööd riigile ilma tasu nõudmata (nb! loovisikud!)
  • kodanikumaks
    • vajalik selleks, et kodanikuraha ei eksisteeriks mittekodaniku maksude arvel
    • oleks ilma maksuvaba osata, st ka kodanikurahast teatud protsent
  • suurused
    • kodanikuraha - 2009. aastal ca 8600 krooni (800 eurot jagatud Saksamaa ja Eesti hinnatasemete vahega)
      • alternatiiv: lapsele vähem potentsiaalsete elamiskulude võrra
    • miinimumpalk - 2009. aastal 4350 krooni (võib-olla ei vajakski sel juhul kohe eraldi tõstmist Lääne-Euroopa ostujõuga tasemele, sest koos kodanikurahaga omaks summa samasugust ostujõudu)
    • kodanikumaks - näiteks 13%?
  • tulumaks
    • kodanikuraha suurune summa oleks maksuvaba (kõigile, ka kodanikuraha mittesaajatele)
  • lihtsam ellu viia kui varianti 1
  • stimuleerib kodanikuks saamist naturalisatsiooni korras
  • ei suurenda oluliselt atraktiivsust võõrtööjõu suhtes
  • võib toetada iivet ja eestlaste arvukust, kuid mitte niivõrd eestlaste kunagise osakaalu taastumist
• Üldisemad meetmed iibe soodustamiseks sotsiaaltoetuste abil
  • valikuprintsiip - kas vanemapalk ja sümboolne lastetoetus või ilma vanemapalgata tõhus lastetoetus kuni laste täiskasvanuks saamiseni
  • kas väiksemad maksud ja lahutuse korral alimendid või suurem maksukoormus, täiendav lastetoetus ning alimendivaba lahutus

LISA – kus ma kaasa rääkisin

Ettepanek õiglase ja läbipaistva majanduse loomiseks

Jaanus Nurmoja

Liitunud: 06.04.2009 12:14:18
Postitusi: 70
Asukoht: Rakvere
Sees

Ines Jakobson wrote:Sotsiaalse vastutuse mõistet rakendavad meil teadlikult kahjuks liiga vähesed ettevõtted, kui üldse. Aga just praegu oleks seda kõige rohkem vaja endale selgeks teha ja siis rakendada. Küll siis tulevad ka õiglus ja läbipaistvus.

Võib-olla seda ongi keeruline ühe lausega defineerida. See peaks näitama, mil määral ja mismoodi sõltub ettevõtjast ühiskonna heaolu tervikuna ja kuidas see ettevõtjale tagasi tuleb.
Kui aga rääkida majanduse läbipaistvusest, siis sellele aitaks kaasa alljärgnev:
- õiglane alampalk, milleni jõudmiseks töötataks välja alampalgastrateegia, vaata https://www.minueesti.ee/minueesti/posts/list/156.page
- üldkohustuslik ja avalik palgamiinimumide tabel - esialgu vaid avaliku sektori tarvis koostatud palgamiinimumid kehtiksid kõikjal kui mitte juba enne, siis alates alampalga ostujõu võrdsustumisest Lääne-Euroopa riikide alampalkadega - http://www.nurmoja.pri.ee/ideed/palgamote_minueesti.xls
Mis oleks avaliku palgamiinimumide tabeli efekt? Tööotsija teab, millisest palgast madalamat pole ühe või teise ameti puhul mõtet küsida ning millest kõrgemat saada oleks vähe lootust (ja millest kõrgemat küsida oleks ebasünnis). Tööandja teab enda piire - et sellest ja sellest palgast odavamat tööjõudu pole lootust saada ning sellest ja sellest kõrgemat tasu pole mõtet pakkuda. Turgu tuleb ka distsiplineerida, et viia alatasustamise ja ülemaksmise võimalus miinimumini.
See aitaks, muide, noort inimest elukutsevalikul ja karjääriplaneerimisel. Elukutsed on koos palgaperspektiividega nagu peo peal. Muide, kui miinimumide kehtestamisel järgitaks samu põhimõtteid nagu minu pakutud tabelis (otseselt inimesele ja turvalisusele suunatud ametite miinimumid on ühel pulgal muude valdkondade kõrgharidust eeldavate ametite miinimumiga), siis peaks noor olema vägagi mõistliku valiku ees.

Näiteks:
"Kas olla vanamemmede pissitaja või karjääritibi riigi ametiasutuses? Palk on üks.
Teine variant oleks kindlasti uhkem, aga selleks peaksin kindlasti kõrghariduse omandama ja kas ma inimesena selleks sobingi?
Esimese variandi peale võivad mõned mu tuttavad jälle nina kirtsutada. Aga see oleks mulle hoopis lihtsam, sest olengi selline hoolitseja tüüp. Mis siis, et töö on mõnede arust justkui alaväärtuslik, madala mainega - selle korvab sama hea palk, nagu mõnel karjääritibil.
Nii et valin vähemalt esialgu variandi üks, kusjuures see ei tähenda tingimata, et tee kõrgharidusele ja mõnele muule ametile minu jaoks kinni on!"

Minu küsimused: see, mida loodan ise käsitleda mõttetalgutel

1. Valitsemiskultuur - Kuidas muuta töötasustamine avalikus sektoris ja üldse Eestis õiglaseks?

Põhipostulaadid

Avalikul sektoril peab olema ühtne palgasüsteem ja -skaala

• astmed 0-36 (0-astme nimi on aluspalk)
• iga aste erineb eelmisest 12-nes juur kahest korda
• kõrgeim aste = 8 aluspalka (president)
• kõrgharidusega spetsialisti ning sotsiaaltöötaja, pedagoogi, politseiniku, päästja ja sõjaväelase miinimum on 2,99 aluspalka

Aluspalk - alampalk või midagi muud?

• osa avaliku sektori palkadest (näiteks Rakvere Linnavalitsus) toetub alampalgale ja muutub koos sellega
• osa avaliku sektori palkadest toetub keskmisele palgale, mis tekitab vilistava raadio efekti
• alampalgale toetumine on õiglasem, aga
  • alampalk on Euroopa mastaabis liiga madala ostujõuga
  • palgaskaalad on liiga väljavenitatud - täna on nt Rakvere linnajuhtide palk Euroopa mastaabis normaalne ja seda on ka Tallinna linnapea palk, aga alampalga suhtes ebanormaalselt kõrge
  • kui alampalk omandab normaalse ostujõu ja proportsioonid säilivad, siis muutuksid linnajuhtide palgad nt Rakveres ebamõistlikult kõrgeks (kas Lääne-Euroopas on linnapead, kelle palk on 9 miinimumpalka ehk 190 000 EEK kuus?)
• õiglane alampalk oleks mõne Lääne-Euroopa riigi alampalk jagatud hinnatasemete erinevusega (vaata ka siit xls failina)- näiteks Belgia alampalk 1387,49 EUR ehk 21 709,50 EEK jagatud 1,4867-ga = 14 602 krooni ehk 933,24 EUR - sellisel palgal on Eesti tingimustes täna Belgia alampalga ostujõud
• alampalgaga tuleb tegelda, sest selle väiksus kahjustab Eesti mainet

Ühtse palgaskaala tase: kaks äärmuslikku varianti samade proportsioonidega

• “populaarne lahendus”
  • aluspalk=ametlik alampalk
  • eeldab, et tänased juhid on ilmselgelt ülemakstud
  • võib tõusta inflatsioonist kiiremini, sest nii võib toimuda alampalgaga
  • lihtne lahendus oluliseks kulukärpeks
  • kärpimise tõttu lihtne teostada
• “õiglase ostujõuga lahendus”
  • aluspalga ostujõud = Belgia alampalga ostujõud (strateegiline alampalk)
  • eeldab, et lihttöölised ja tavaametnikud on ilmselgelt alamakstud
  • ei tõuse inflatsioonist ei kiiremini ega ka aeglasemini
  • tõuseb keskmisest palgast aeglasemini
  • suurendaks avaliku sektori palgakulusid lihtametnike ja –tööliste osas (palkade kasv lakkab olemast probleem)
• “kompromiss”
  • aluspalk võib olla kahe äärmuse vahel, ent samade proportsioonidega – kui süsteemi lihttöölise palk on x, siis sama süsteemi kõrgharidusega spetsialisti palk peab olema vähemalt 2,99*x

Rakendamine eri institutsioonidele

• kohe kõigile üks ja ainus
  • lihtne ja läbipaistev, kõik on võrdselt koheldud
  • “populaarne” tähendaks mitmel pool olulist kulukärbet, võimaldaks luua vajalikke ametikohti
  • “euroõiglane” kaotaks kohe nn. kasvutempo probleemi, kuid poleks paljudele omavalitsustele ilma riigi toeta jõukohane
• riigiinstitutsioonidele üks ja ainus, omavalitsustele ja avalik-õiguslikele institutsioonidele vabadus valida tase
  • keerukam ja vähem läbipaistev erisuste tõttu
  • jõukohasem väikestele omavalitsustele
  • säilib ebavõrdsus, ehkki pikemas perspektiivis väheneb ja kaob
  • “populaarse” skaala korral palgatase “solidaarsem” muu rahvaga

Paralleelsed tegevused

• strateegilise alampalga (SAP) määratlemine (nt eespool pakutud Belgia AP ostujõuga summa)
• alampalgastrateegia väljatöötamine viimaks alampalga SAP tasemele - sõltumata euro kasutuselevõtust
• alternatiiv võimaluse korral: kiire palgareformi väljatöötamine, mis viib alampalga SAP tasemele üheaegselt rahareformiga

Universaalne kohaldatavus

• üldkohustusliku palgamiinimumide tabeli staatuse andmine
  • pärast alampalga jõudmist SAP tasemele
  • kohe (toetudes alampalgale)

“Tõlge” lihtsasse loosungite keelde

Ettepanekud

• Riigikogu liige = 6 kärulükkajat
• Minister = 7 kärulükkajat
• President = 8 kärulükkajat
• Akadeemik = vähemalt 8 kärulükkajat
• Kõrgharitud spetsialist = vähemalt 3 kärulükkajat
• medõde, kasvataja, hooldaja, võmm, pritsimees, sõjaväelane = vähemalt 3 kärulükkajat

Tõdemused ja küsimused

• Europarlamendi liige Strasbourgis = 5,68 Prantsusmaa kärulükkajat*.
  Riigikogu liige Tallinnas = 12,1 Eesti kärulükkajat. Kaks korda rohkem tööd?
• Pariisi linnapea = 6,43 kärulükkajat**
  Tallinna linnapea = 11,82 kärulükkajat. Nii palju vastutusrikkam?

* – 7500 EUR vs 1321,02 EUR (samasuguse suhtega Eesti alampalka oleks Riigikogu liikme palk 24696,80 EEK)
** – 8500 EUR vs 1321,02 EUR

2. Mobiilsus ja transport - Kuidas soodustada turismi Eesti ja Kesk-Euroopa vahel?

Eesti ja Kesk-Euroopa riikide (Poola, Saksamaa, Tšehhi, Slovakkia jt) vahel liigeldakse praegu kas maanteid pidi või lennukiga. Seega kas ebamugavalt ja vähem atraktiivsel moel või siis kallilt. Meritsi saab sõita suveperioodil, ent Tallinki laevaliin viib ainult Helsingist Rostocki, mis on mugav pigem neile, kes edasi läände suunduvad ning sealjuures üsna kallis.
Otsese ja mugava reisirongiühenduse puudumise tõttu pole siia viitsinud tulla ilmselt paljud "seljakotituristid" Kesk- ja Lääne-Euroopast. Seetõttu on reisirongiühendus muu Euroopaga teema, mida kõik kolm Baltimaad peaksid tõsiselt võtma.
Leedu ja Saksamaa vahel on hästitoimiv laevaliin Klaipeda-Sassnitz, mis jätab ära mõttetu tiirutamise ümber Kaliningradi oblasti. Eestilegi kuluks ära lühem laevaliin Kesk-Euroopasse kui seda on täna (Tallinn)-Helsingi-Rostock.

Kuidas muuta reisirongiliiklus euroopalikuks?

Omades rongiga Euroopas reisimise kogemusi tean üsna hästi rongisõidu eeliseid ja seda, kuhu meie raudtee võiks areneda nii rongide endi kui ka raudtee osas. Lisan ka siia tutvumiseks ja mõtteaineks http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/ReisirongiEuroopa
Minu mõtted: ümberistumiseta Euroopasse

Esimeses etapis - Balti koostöös ja tõenäoliselt EL struktuurifondide toel rajada Euroopa rööpavahega põhja-lõunasuunaline (elektri)raudteevõrk, mis on sobiv tänapäeva kiirrongidele
See loob olukorra, kus vajadusel saab rongiga sõita lühikese ajaga Tallinnast Varssavisse, Berliini, Prahasse või mujale ja sealt Tallinna ilma vajaduseta oodata ratastevahetust Leedu-Poola piiril. Eeldatavasti oleksid raudtee projekteerijad ja ehitajad neist maadest, kus selline võrk eksisteerib ning seega võib kindel olla töö kvaliteedis

Teises etapis – riigisisene (elektri)raudteevõrk Euroopa rööpavahega
Sellise võrgu väljaehitamine võimaldab varustada meie raudtee siseliinid korralike rongidega ilma et neile tuleks eritellimuse korras Vene rööpavahega sobivaid rattaid tellida. Areneb reisirongiliiklus tervikuna, mis muudab Eesti külastamise turistidele mugavamaks ja atraktiivsemaks.

Euroopa tasemel reisirongiliikluse arendamine võimaldab Eestil ühineda Interrail/Eurail pileti- ja reisiinfovõrgustikuga, mis loob täiendava mugavuse reisiplaneerimisel ning elavdab turismi ka Venemaa suunal (Venemaa raudtee on minu andmetel Interrailis sees).
Tänane vene rööpavahe - mis sellest saab?
Vene rööpavahe võib säilida ida-lääne suunal, pidades silmas eelkõige kaubarongide ning Eesti ja Venemaa vahel kurseerivate reisirongide vajadusi.
Tulevikuraudtee

VIRKO KUUSK wrote:Arvestades sellega, et projekti teostamine võtab kindlasti mitmeid aastaid aega, võiksime mõelda juba nn. homsele raudtee-lahendusele ehk siis mitte tavaraudtee vaid nn. monorail.
http://www.in.ee/idee_item.php?pid=1205

Sellele tasub mõistagi mõelda. Tegemist on sel juhul juba kogu Euroopa Liitu hõlmava teemaga.

Kuidas soodustada mereturismi - reisilaevad Eestist Poolasse

Lääne-Euroopasse suunduvale maismaaturistile on ajast aega olnud üks ebamugavamaid ettevõtmisi Poola läbimine. See ei tähenda aga, et Poolas ei oleks atraktiivseid piirkondi. Sealhulgas mere ääres. Need jäävad aga sellest "peateest" kõrvale.
Mainitud mereäärsed piirkonnad on minu meelest parimad suviseks reisiks Läänemere lõunakaldale. Ent nagu öeldud - sinna jõudmine on ebamugav. Otsetee on võimalik, ent see tähendaks lisakulutusi (Vene transiitviisa Ida-Preisimaa läbimiseks).
Sama ebamugav on maismaaturism näiteks Põhja-Poolast ja Põhja-Saksamaalt Baltimaadesse. Samal põhjusel. Lisaks puudub mugav ja kiire raudteeühendus, mille vajalikkusele juhtisin tähelepanu teises teemas.
Siinkohal võiks olla üleskutse nii ettevõtjatele kui ka riigile - leida võimalusi reisilaevaliikluse käivitamiseks Eesti ja Poola vahel. See aitaks eestlastel avastada koduse Läänemere ääres paiku, millega asendada kasvõi pikemat ja kallimat suvitusreisi Lõuna-Euroopasse, samas tooks Lääne-Euroopa turistid bussireisist hoopis mugavamal moel Eestisse.
Stardipaik ja sihtpunkt Eestis võiks olla Saaremaa, vajadusel ka Tallinn või Helsingi.
Laevaliin (Helsingi/Tallinn)-Saaremaa-Gdansk või Gdynia
Gdansk väärib külastamist vanalinna pärast. Nn kolmiklinn Gdansk-Sopot-Gdynia on ühtlasi suvituskoht, kusjuures Sopot on poolakate suvepealinn. Samas lähedal on ka suvitajate paradiis - Hel'i säär, kus kämping kämpingu küljes kinni (Poola ongi tõeline telgisuvitajate paradiis, pealegi Eestist madalama hinnatasemega!).
Saksamaast jääb Gdansk suhteliselt, ehkki mitte liialt kaugele. Maismaad mööda vast õige pisut üle poole sellest, mis muidu kuluks Poola läbimiseks alates Leedu-Poola piirist, ent turistile mitu korda huvitavam läbida (eriti siis, kui valida liikumine piki rannikut).
Laevaliin (Helsingi/Tallinn)-Saaremaa-Swinoujscie
Swinoujscie on viimane punkt Poola lumivalge liivarannaga mererannikul - ta asub Usedomi saarel, Poola-Saksa piiril. Nüüd on seal välja ehitatud maantee Swinoujscie-Graz, mille puudumine oli selles piirkonnas turistide liikumise peamiseks takistuseks. Hea strateegiline asukoht seega. Parimaid võimalusi Poola rannaturismi ja Saksamaa-suunalise linnaturismi ühendamiseks. Laevaühendus on näiteks Ystadt'iga Rootsis.
Võimalus: (Tallinn)-Helsingi-Rostocki liini väljavahetamine ühe vastu eelnimetatutest?
Arvestades Tallinki eestimaisust ning seda, et uue laevaliini käivitamine ei pruugi olla odav lõbu, on see ehk kõige "mugavam" ettepanek. Igatahes võiks nimetatud firma tõsiselt kaaluda, ehk on lühem (ja soovitavalt endiste sotsmaade elanike rahakotti arvestav*) laevaliin hoopis tulusam või vähemalt stabiilsem.
Muud võimalused?
Teised Läänemerel tegutsevad laevafirmad, juhul, kui neil on huvi ja jõudu. Eestis näiteks SSC Ferries (neil praegu Mõntu-Ventspilsi laevaliin)
Eelkõige peaksid aga Eesti ja Poola väljendama oma huvitatust mereturismi arendamisest kahe riigi vahel ning kaaluma
1) millised oleksid reaalsed võimalused liini käivitamiseks riikide initsiatiivil
2) mismoodi tekitada laevafirmades huvitatust liini avamiseks
3) kas see eeldaks EL struktuurifondide tuge ning kas selline tugi on reaalselt olemas
Mis teekonna pikkusesse puutub, siis vähemalt Saaremaalt Poola rannikule on silma järgi hinnates umbes sama pikk maa nagu Tallinnast Stockholmi.
Taustaks pildimaterjali (aastaarv on piltidel fotoaparaadi praagi tõttu vale, tegelikult oli see juuli 2006):
http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/PoolaSaksaTaaniReisJuuli2006#

Kes võiks olla inimnäolise rahvusluse kandja Eestis? Rahvaliit?

Visiooni "15 aasta pärast poolteist miljonit eesti keele kõnelejat" esmasõnastaja Eesti iseseisvuse taastamise 15 aastapäeval oli küll Mart Laar IRL-ist, ent see ei tähenda, et seda visiooni ei võiks veelgi jõulisemalt omaks võtta mõni muu erakond. Näiteks parajasti eneseotsingute staadiumis Rahvaliit, kusjuures asudes selgelt nö inimnäolise rahvusluse positsioonile, millest on juttu artikli teises pooles.

Julgen väita, et Eesti poliitmaastikult sisuliselt puudub täna tõsiseltvõetav otseselt rahvuslikel positsioonidel erakond, kes oleks selgelt välja öelnud - prioriteet number üks on soodsaimate võimalike tingimuste loomise eestlaskonna arvukuse oluliseks kasvuks, et tagada rahvuse jätkusuutlikkus. On mingid seltskonnad, kes end küll rahvuslasteks nimetavad, kuid kulutavad oma energiat kõrvalistele küsimustele, millel pole eestlaskonna suurendamisega õieti midagi pistmist.

Kas teate kasvõi mõnda sellist (Riigikogusse pääsenud) erakonda, kes oleks püstitanud loosungeid nagu:

"Ei multikultuursele Eestile, jah multikultuurse vähemusega Eestile!"

või lausa

"Miinimum: 1,6 miljonit eestlast (80%)"?

Mina küll ei tea. Samas oleks vähemalt üht sellist jõudu vaja. Võib-olla näen tonte, aga sageli olen erinevate tegijate sõnadest välja lugenud täiesti kriitikavaba ümberkäimist multikultuursuse mõistega, millest jääb mulje, nagu peaksime sallima iga ruutkilomeetri muutumist paljurahvuseliseks ning pidama seda lausa mingiks väärtuseks omaette. Mõni jõud peaks ikka olema, kes hoiaks ära sellise seisukoha kujunemise riiklikuks. Kellele maitseks praad, mille kogusest poole või enamgi moodustaksid sool ja vürtsid?

Samas on ju olemas erakond, kes võiks ja oma inimressursside poolest ka suudaks võtta just sellist rolli täita, kui tal vaid selleks poliitilist tahet oleks. Mõtlen siinkohal Rahvaliitu. Mitte seetõttu, et see on just nimelt Rahvaliit või et tal on teatud liidrid, samuti mitte selleks, et erakonna mainet parandada või põhja lasta. Hoopis seetõttu, et näen just RL näol parimat võimalust inimnäolise rahvusluse idee juurutamisele Eestis. Miks?

Esiteks on Rahvaliidul kaks soodsat puhtfüüsilist tunnust: tegemist on Eesti suurima erakonnaga ja eestlaste erakonnaga. Kellele Rahvaliit toetub? Peamiselt maarahvale. Aga kes on maarahvas kogu aeg olnud? Eestlased, mõni üksik mittevenelasest muulane ehk juhusliku erandina hulgas, olgu siis talupidajad, veinitöösturid või endised kolhoosiesimehed. Mis te arvate, kas Rahvaliitu tabaks oluline kaotus elavjõus, kui rahvusluse positsioonile asumise tõttu hülgaksid erakonna mõned viimastel aastatel imekombel liitunud muulased? Pigem võiks oodata, et nende asemele tuleb hoopis rohkem eestlasi teistest erakondadest.

Teiseks on Rahvaliidu poliitikud nimetanud erakonna üheks tähtsamaks eesmärgiks eestluse elujõu säilitamist. Väga hea! Nüüd ongi viimane aeg võtta omaks visioon vähemalt poolteisest miljonist eestlasest ning töötada välja meetodid selleks soodsate tingimuste loomiseks. Muidu hakkab vägisi tunduma, et "eestluse elujõu säilitamine" pole ka RL -l muud kui kaunilt kõlav populistlik valvefraas.

Kolmandaks on Rahvaliitu defineeritud eelkõige sotsiaalse kallakuga, pigem vasakpoolse erakonnana. Järelikult pole tegemist sellise erakonnaga, kes kaitseks täiel rinnal kapitalismi ja õhukest riiki, vaid sellisega, kes soostuks rahvuse püsimise nimel tegema järeleandmisi just kapitalismis. Eesti tänastes oludes tundub küll, et poolteist miljonit eestlast oleks ilma vasakpoolsete meetoditeta täielik utoopia. Paraku on ka mõnest pealtnäha rahvuslikult meelestatud paremerakonnast jäänud mulje, et enne hakkaks päike tagurpidi käima kui et nad Eesti rahvuse nimel parempoolsusest ja 90-ndate reformiromantismist taganeksid.

Nüüd otsa mõned poliitspekulatsioonid - kui RL saakski võimaluse moodustada selline inimnäolise rahvusluse valitsus, siis kellega?

IRL ja ERL - kõige võimalikumad liitlased?

Ma ei pea üldse võimatuks, et IRL oleks siinkohal RL lähim liitlane ning nõus võtma endale sellises valitsuses vähemalt välisministri, kaitseministri ja kultuuriministri koha. See on minu subjektiivne seisukoht, pean IRL-i just neis valdkondades tugevaks. Iseküsimus, kumba nad enda jaoks tähtsamaks peavad - rahvuse püsimist või Thatcheri õpilasteks olemist.

Sotsid? Kahtlane, kas nad oleksid huvitatud. Vasakpoolsed nad on, aga rahvuslus nagu ei tohiks neile sobida.

Keskerakond? Vähemalt sama kahtlane. Osale neist võiks inimnäoline rahvuslus ju sümpaatne olla, aga kellele jäävad siis vene valijad?

Reformierakond? Tõenäoliselt välistatud. Tema pühadust liberaalset turumajandust ja õhukest riiki ei tohi ju reeta!

Aga väljaspool Riigikogu on vähemalt üks organisatsioon, kes otsesõnu sooviks leida lahendust eestlaste vähesuse probleemile. See on Eesti Rahvuslik Liikumine. www.rahvuslikliikumine.ee . Mõned väljavõtted nende veebilehelt avaldatud pöördumistest:

"Eesti Rahvuslik Liikumine on seisukohal, et vajalik on välja töötada riiklik tervikprogramm eestlaste säilimiseks rahvusena oma kodumaal ning kõiki riigi tegevusi tuleb hinnata sellelt lähtealuselt, kas ja kuivõrd nad seda takistavad või kaasa aitavad. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas on Eesti riigi ainsa eesmärgina üles tõstetud eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise tagamine läbi aegade."

"Oma programmilises kõnes ütles Helme (Martin Helme, ERL uus esimees - J.N), et peab vajalikuks keskenduda eestlaste peremehestaatuse tugevdamisele, immigratsiooni ja multikultuursuse ohtudele tähelepanu juhtimisele ning meetmete propageerimisele, mis aitaks tõsta eestlaste iivet. Erilist tähelepanu vajab traditsioonilise peremudeli kaitsmine, kuna just tugev pere on lasterikkuse võti." Vt. http://www.rahvuslikliikumine.ee/index.php?page=erl-valis-oma-juhiks-martin-helme

Paraku on nad ka euroliidu-vastased, kuid minu meelest ei tähenda see tingimata, et RL ei peaks osasid nende seisukohti aktsepteerima ning et RL ja ERL ei saaks teha koostööd ühiste eesmärkide nimel. Rahvuslane võib olla ka ilma eurovastasuseta ning Euroopa Liit oleks multikultuurne ka rahvusriikide ühendusena. Võib-olla oleks isegi osa ERL-i liikmetest (need, kes ei ole kompromissitud eurovastased) valmis kandideerima Riigikogusse RL nimekirjas? Hetkel ei tundu nad iseseisva organisatsioonina olevat väga võimelised valimiskünnist ületama ning ka RL-il on praegu toetusega suuri probleeme, kuid jõudude ühendamisel... mine tea.

Inimnäoline rahvuslus: eestlaste iibele edumaa ilma teiste olukorda halvendamata

Mida kujutaks endast inimnäoline rahvuslus Eesti moodi? Alljärgnev on minu nägemus asjast - loomulikult vaieldav ja edasiarendatav.

Inimnäolise rahvusluse väljendusena pean eelkõige silmas just majanduslikke toetusmeetmeid, mis soodustaksid eestlaste juurdekasvu ennaktempos vähemalt lähema poole sajandi jooksul - nii, et teistest rahvustest elanike olukord ei halveneks ning et kõikvõimalikud vanderlindenid ei leiaks mõistlikku põhjust sellist poliitikat diskrimineerimiseks nimetada.

Sobivaimaks pean meetmeid, millele võiks kokkuvõtvalt anda nimeks "Vabatahtlik rahvusliku solidaarsuse pakett".

See tähendaks esiteks solidaarsusmaksu kehtestamist paketiga liitujaile, mis lisanduks üksikisiku tulumaksule. Solidaarsusmaksu määr võiks olla selline, et vabatahtliku solidaarsusmaksu ja üksikisiku tulumaksumäära summa oleks püsivalt näiteks 30 protsenti (või 33 või 35 vms), tavalise tulumaksumäära alanedes aga suureneks samavõrra selle rahvusliku solidaarsusmaksu protsent.
Tagasi tuleks paketiga liitunule aga tavalisest rohkem hüvesid kuni elamispinna tasuta kasutada andmise ja kinkimiseni välja, sõltuvalt laste hulgast. Lisanduma peaks ka avalik nimekiri, kuhu kantaks ilma liigsete üksikasjadeta paketiga liitunud (need, kes nime avalikustamisest just ei keeldu) ning mis kannaks tinglikult nimetust "rahvuslikult mõtlejate nimekiri".

Rahalise väljamaksena peaks lastetoetus selles paketis olema loomulikult kordi suurem tavalisest. Lastetoetuste määrade võrdlusi mul kahjuks käepärast pole, seetõttu piirdun väitega, et ostujõult võiks see olla ühe lapse kohta suuremgi kui näiteks Belgias või mõnes muus Lääne-Euroopa riigis (unustage see Rootsi, mujal on huvitavamaid heaolu-ühiskonna eeskujusid).

Rahaline toetus asendataks aga perekonna soovi korral jõulise elamispinnatoetusega. Skeem võiks jämedas joones olla selline - kui perekonnale on antud pärast teise lapse sündi tasuta kasutusse kolme magamistoa, elutoa ja köögiga korter, siis pärast neljanda lapse sündi kingitakse see korter perekonnale või antakse neile kasutusse nelja magamistoaga korter. See omakorda kingitakse pärast kuuenda lapse sündi... jne. Loomulikult peaks siin kehtima ka reegel, et uue ja suurema saamiseks tuleb eelmine riigi poolt kingitud korter tagasi anda. Samuti võimalikud kompromissid ja valikud rahalise või elamispinnalise toetuse vahel. Näiteks - kui oleksid õigustatud saama korteri kingiks, ent leiad, et lapsed peaksid saama toetuse rahas, siis makstaksegi kogu toetus rahas, ent korteri omanikuks saaksid vaid selle eest riigile täishinna tasudes. Loomulikult ei vabastaks sind keegi kommunaalmaksetest. Nende mittetasumine tooks loomulikult kaasa elamistingimuste järk-järgulise vältimatu halvenemise.

Paketis olemine peaks endaga kaasa tooma ka hoopis rangema suhtumise laste eest hoolitsemisse. Kui sotsiaaltöötajad näevad selgelt, et lastetoetus ei jõua lasteni, vaid liigub vanemate kõrist alla, siis peaks laste (ja tänu neile saadud elamispinna) äravõtmine toimuma viivitamatult. Rääkimata juba perevägivalla ilmingutest - siin ei tohiks halastust olla ka nende vanemate vastu, kes väliselt on lausa eeskujulikud.

Ühtlasi peaks solidaarsuspakett tagama abielupooltele suurema majandusliku sõltumatuse teineteisest. Tihtilugu on just vägivaldse abikaasa naised dilemma ees: peaks nagu lahutama, aga materiaalne kaotus oleks liiga suur ja oh neid alandusi, mida peab läbi tegema elatise väljanõudmiseks...

Nii peakski solidaarsuspaketis olemine võtma lastest eraldi elavalt lahutanult täiendava elatisraha maksmise kohustuse. See kärbib ju ka oluliselt tema rahast tulenevat võimu teise abielupoole ja laste üle! Elatise maksmise kohustus tekiks aga automaatselt juhul, kui inimene "paketist" lahti ütleks.

Paketiga liitumisel peaks tegelikult olema täidetud veel mõned olulised eeltingimused lisaks peamisele ehk eestlaseks olemisele. Liituda saaks parasjagu töökohta omav inimesed, kes on sellel töökohal olnud vähemalt aasta. Paketiga seotud maksude maksmine algaks kohe, toetuste saamiseks aga tuleks vähemalt aasta aega tööl käia ja makse maksta. See looks rahvuslikule solidaarsuspaketile korralike inimeste paketi maine ning hoiaks asotsiaalsema seltskonna eos eemale.

Juhul, kui peaks käiku minema selline avaliku sektori ostujõudu normaliseeriv palgasüsteem, nagu olen välja pakkunud osalusveebis (minu blogis selle kohta: Palgasüsteem: miks mitte üks kogu avalikule sektorile?), siis võiks ju näiteks kaaluda ka võimalust, et "pilootrühmana" ühineksid selle paketiga erandina kohustuslikus korras kõik eesti rahvusest ametnikud ja muud maksumaksjapalgalised (või ainult need, kelle palk jääks minu pakutud skaalas 18. astmest kõrgemale), sealhulgas muidugi riigijuhid.

Vanderlindenitel suu kinni

NB! Vaata ka: Ülesoolatud supist, selle maitse ennistamisest ja rikastamisest

Keegi ei saaks heita ette mingit muulaste ebavõrdset kohtlemist. Nende jaoks midagi ei muutu, ainult tulumaksu määr võib väheneda. "Paketiga" liitunud eestlased saavad küll lastega seoses rohkem hüvesid, kuid neilt kooritakse ka rohkem makse. Pealegi - tegemist on kõigi või siis vähemalt mitteriigipalgaliste eestlaste jaoks vabatahtliku maksuga, mida kõik niikuinii omaks ei võta. Kindlasti leidub ka eestlasi, kes tahaksid madalaid makse ja täielist kapitalismi edasi nautida, keda ei heidutaks nime puudumine rahvuslikult mõtlejate nimekirjast ega isegi rahvuse reeturi maine, mis selle põhjus ka poleks. Las nad siis teevad seda.

Ja lõpuks - tähtajalisus. Mitte igaveseks ajaks igavesti ainult eestlastele, vaid näiteks 25 aasta pärast kõigile Eesti Vabariigi kodanikele, 50 aasta pärast kõigile Eesti elanikele. Seniks aga rakendame meetmeid selleks, et eestlaste osakaal suureneks meie endi suurema sündimuse, mitte aga kellegi teise sündimuse piiramise või millegi veel hullema läbi.

Inimnäolise rahvusluse mõiste ei ole uus, kuid on suhteliselt vähe kasutatud. Minu arvates on see kõige tabavam nimetus sellisele poliitikale. Tõstame ennast, surumata alla teisi. Armastame ennast vihkamata teisi. Kasvame ise hävitamata teisi. Inimnäolisus ongi ju eesti rahvuslusele alati olnud omane? Seda nii esimesel ärkamisajal, esimesel iseseisvusajal kui ka laulva revolutsiooni aastail. Kõige karmim, mida üldse Eesti riik muulastega on teinud, oli mõisate konfiskeerimine sakslastelt vabariigi algusaastail (piltlikult öeldes Zimbabwe leebe versioon). Aga minema neid ikka ei aetud! Ahjuajamised, neegrite peksmised, "päris õige Eesti Vabariigi" tagaajamine - see pole ju mingi rahvuslus. Meid ei saa sellest rohkem.

Kuidas peaks Eesti sellist poliitikat selgitama maailmas, kui satuksime kriitikatule alla? Nimelt peaksime kriitikale vastama ettepanekuga, et samasugust põhimõtet rakendada kogu Euroopa Liidus, kusjuures sellisel moel, et need riigid, mille koosseisus on (hävimisohus keele ja kultuuriga) põlisrahvusi, annaksid oma põlisvähemuste iibele ja keelele nende etnilisel kodumaal eelisseisundi. Piltlikult öeldes peaksime tegema ettepaneku, et näiteks Hispaania looks Baskimaal ja Kataloonias põlisrahvastele (vastavalt baskidele ja kataloonlastele) võimaluse saada lastetoetuses eelisseisundi ning seega tagada neile rahvastele võimalus saavutada või säilitada enamus oma etnilisel kodumaal.

Võiks teha ka ettepaneku luua ühiselt sarnaseid "jätkusuutlikkuse tugisüsteeme" omariikluseta rahvaste esindajatele, kelle etniline kodumaa on väljaspool Euroopa Liitu, kuid geograafiliselt Euroopas või on mõne Euroopa keelega sugulaskeel (näiteks handid ja mansid - nad asuvad Aasia poolel, kuid eestlased ja teised sugulasrahvad on Euroopas). Oponentidest irvhambad hakkavad neid tugisüsteeme niikuinii inkubaatorideks ehk linnuvabrikuteks tembeldama, sellest pole vist pääsu - aga see on lõppude lõpuks teisejärgulise tähtsusega.

Loomulikult tuleb valjuhäälselt ja rahvusvahelisel tasemel rõhutada - põlisvähemuste all ei mõelda neid rahvaid, kelle etniline kodumaa on kusagil mujal, kelle emakeel on nende etnilisel kodumaal riigikeel ning väljaspool väljasure(ta)misohtu. Mingil juhul ei peeta põlisvähemusteks endiste kolonistide järeltulijaid. Kas leiduks mõni julge, kes nimetaks valget Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikku selle maa põliselanikuks?

Kui palju inimnäolise rahvusluse poliitika elluviimine maksma läheks? Kui palju tooks lisakulutusi? Kui hästi-halvasti lisamaks kataks need kulutused? Kui palju peaks riik investeerima elamispindadesse, et sellist poliitikat ellu viia? Milline on tasuvusaeg? Usun, et nii Rahvaliidus kui ka teistes erakondades on küllalt neid, kes oskavad vastavaid arvutusi teha, neid analüüsida, püstitada küsimusi - mis saab juhul, kui rakendada variant 1, variant 2... , otsida neile vastuseid ning lõppude lõpuks võimalusi selle poliitika elluviimiseks.

Kui need mõtted jõuavad rahvaliitlasteni, siis tekib neil võimalus asja arutada ja pakkuda ka omi alternatiive eestluse elujõu säilitamiseks ka tegudes. Neid, kes otsivad põhjusi, miks üht või teist asja ei saa teha, jätkub niikuinii iga põõsa taha. Ei maksa neist välja teha.